Ma olen siin paljudel pidudel käinud ja paljude inimestega tuttavaks saanud, aga siiamaani on tekkinud vaid mõni arenev sõprusenarratiiv. Groningen on muidu üsna sarnane Tartuga, ainult et siin on täpselt poole rohkem inimesi ja umbes kolm neljandikku neist on kahekümnendates tudengid. Seetõttu on peod kuidagi ehedad ja elujõulised; ööelu, inimesed on kirevad. Need öised noorte seiklused ja üksteisejahtimine tundub ka kuidagi ehedam kui Tartus. Tartus ei läheks ma kunagi tantsuklubisse, sest meil lihtsalt pole ühtegi korralikku, aga siin on hulga ja minemine on iga kord kergelt kummaline kultuurikogemus.
Tavaliselt kaon pidudelt siis, kui liiga veider hakkab ja ma ei suuda seda joomis-jahtimis-lõbutsemissegadust enam süsteemist läbi lasta. Muidugi on toredaid pidusid ka olnud, aga eile toimus midagi väga erilist.
Käisime pundiga brasiillannast sõbra Marjorie pool kokteile joomas, kes segas osavalt caipirinha'sid kokku. Seltskonnas oli peale minu mu põhisõber leedukas Karolina, Slovakkiast pärit Marek ja mehhiklane Alejandro. Istusime viiekesi Marjorie valges ja puhtas ühetoalises ning rääkisime umbes 6 tundi juttu. Kuigi aeg-ajalt tekkisid vaikusepausid, ei olnud see mingi piinlik vaikus, mis inimesi nihelema ajab, vaid kommunikatsiooni kontiinum kattis sõbralikult kogu sessiooni.
Tegime kohe alguses kollektiivselt selgeks, et kuna me kõik õpime enam-vähem-tinglikult-kokkuleppeliselt samu asju, oleme üks akadeemiline perekond ja peame mõistvalt suhtuma üksteise lollidesse naljadesse ja jaburustesse. Järgnes muidugi terve rodu lolle nalju ja jaburusi. Rääkisime sellest, millest kahekümneaastased ikka räägivad - sotsiaalpoliitikast; pikaajalistest, üheöö- ja mitmeliikmelistest suhetest; lipuvärvidest ning Aafrikast. Selline tunne oli, et oleme pundiga sinna tuppa kogunenud, sest õues on lumetorm, ja lahkuda ei saa, aga ei tahagi eriti lahkuda. Mõnes olukorras pole lihtsalt ei-d, katkestust olemas.
Kuna ma pole oma sõpradest siin põhjalikult rääkinudki, järgneb nimekiri selgitustega. Kuigi mainin igaühe puhul, mis riigist nad pärit on, ei arva ma, et ükski koduriik kellegi olemust määratleb, puhtalt pärinemismaa põhjal ei tohiks mingeid iseloomuüldistusi teha. Kui ma üldse mõne üldise teadmise maailma kohta siin olles omandanud olen, siis selle, et inimesi ei saa olemuslikult eristada nende rahvuse põhjal. Kõik need Belgia poisid võiksid vabalt olla eestlased ja olen saavutanud kõigi teistelt mandritelt pärit inimestega ilusa teineteisemõistmise. Kultuuri- ja ajaloopagas on muidugi erinev, kuid mitte olemus.
Nüüd, kus ma olen selle targa mõtte välja öelnud, pean ikka mainima, kui armas see oli, kui eile Mehhikost pärit Alejandro ühel hetkel seljakotist tekiilapudeli ja paar laimi välja tõmbas ning meile kõigile pitsitäie valas.
Nii. Mu põhisõbrad või inimesed, kellega järjepidevalt kohtun:
Karolina, kes on pärit Leedust, aga õpib Poolas. Kohtusin temaga üsna alguses ja ta sai kohe mu võtmeks sotsiaalellu, sest ta on julge ja seltskondlik. Otsekohene tüdruk, keda ei peleta mitte ükski seiklus ning ta on üleni avatud kõikidele segastele ideedele, mis inimestele pähe võib tulla. Ta räägib sujuvalt leedu, poola, vene ja inglise keelt ning püüab lennult romaani keeli, kui keegi tema ümber neid räägib. Kui oma eelmises korteris elasin, olime ületeenaabrid, nii et saime üsna tihti kokku, et jalutama minna või koos kuhugi edasi peole sõita. Kunagi hilissügisel läksime kahekesi mingil bändipeole, kust ta endale hollandi-hiina päritolu kunstnikust kallima leidis. Too kallim rändab praegu Aafrikas ja on üldse päris okei tüüp. Nad hakkasid mõlemad paar kuud tagasi taimetoitlasteks. Peaksin Karolinat üle võtma julguse lihtsalt minna ja inimestega suhelda, valimatult, kui keegi meeldib, siis kutsud kohvile. Ilmselt üks kontakt, kes jääb püsima pärast siit lahkumist.
Marjorie on, nagu mainitud, pärit Brasiiliast, aga otsustas aasta või poolteist São Paolost puhata ja Hollandis elu üle järele mõelda. Ilus ja peen neiu, kes suhtub minusse mingil põhjusel üleni soojalt ja sõbralikult, veidi hüsteeriline samas, kipub impulsiivseid asju tegema, mille ohtlikkust ta ise alati ei mõista, aga õnneks oleme pundiga suutnud ta paarist pahandusest välja rääkida. Meie filosoofilised arusaamad hariduse ja läheduse kohta kattuvad päris mitmes punktis. Ta on taimetoitlane ja plaanib kunagi veganiks hakata.
Marek, pärit Slovakkiast, noore välimusega ja meeldiva inglise keelega poiss, keda kohtan ainult siis, kui Karolinal on õnnestunud ta oma õppimiskoopast välja tirida. Marek on tagasihoidlik ent intelligentne, aeg-ajalt varastab raamatukogust majandusajalehti, nagu eile välja tuli, teeb päris häid nalju ning enamasti eelistab õpikut inimesele. Ta elab Karolinaga samas majas (kuigi nende korteriuksed on teineteisest ilmselt umbes 40 meetri kaugusel, sest siin on ikka päris pagana pikad majad) ja kuna mina elasin varem ka seal lähedal, tundsime ennast Ida-Euroopa pundina. Iga kord, kui midagi kahtlast seltskonnas üles tuleb, süüdistame oma Ida-Euroopa päritolu, see on mingiks siseringinaljaks kujunenud.
Alejandrot kohtan siis, kui Marjorie on ta kuhugi kaasa võtnud. Selline tore väike Mehhiko tüüp, väga sõbralik ja kuidagi sotsiaalselt võimekas. Naerab mu naljade peale ja ise teeb ka päris häid. Ta pole seltskonna osas eriti nõudlik, on nõus kõigega, mis me teha tahame. Vahepeal teeb mingeid hulle asju, ilmub kuskilt lõhkise põlve ja armiga käsivarrel välja ja selgitab seda mingi kahtlase uisutamisõnnetusega... Vabameelne ja avatud nagu me kõik siin.
Nii, ülalloetletud seltskond on nagu minu punt, kellega tavaliselt väljas käin. Selles pundis muidugi on veidi dünaamikat ka, näiteks Karolina oli viimase kuu Leedus, nii et siis Marekit ka ei näinud ja pidutsesin põhiliselt Marjorie ja Alejandroga. Enne jõule oli meie hulgas veel soomerootslane Johan, väga suur ja enesekindel tüüp, selline isakaru või nii, kes minuga aeg-ajalt soome keeles rääkis (nojah) ja kes meid alati õllega varustas. Sõbralik alfaisane.
Mu korterikaaslased on Saskia ja Cristina. Saskia on pärit Saksamaalt, punaste rastadega psühholoogiamagistris õppiv poliitiliselt aktiivne (vasakpoolne muidugi) tüdruk, kes on siin üks mu parimaid sõpru ja ilmselt üks kõige väärtuslikumaid kontakte, kelle Hollandist kaasa võtan. Oleme suvaliselt korteris kokku põrkamise tagajärjel pidanud maha ülipikki ja põnevaid vestlusi kõikvõimalikel teemadel, tema arvamusi on päriselt huvitav kuulda ja ta on mind veidi targemaks inimeseks teinud. Sotsiaalselt intelligentne ja seltsiv, isegi üllatavalt, kui kuskil pidudel käime. Otsustas paar nädalat tagasi taimetoitlaseks hakata ja plaanib kunagi veganiks üle minna. Tal on koer Socke, kes on lihtsalt nunnu ja sõbralik ja meile aeg-ajalt siin korteris seiklusi korraldab, kui ta mingi paha asja söömise tagajärjel mürgistuse saab või lahtisest uksest välja põgeneb või kui temaga järvejääle jooksma läheme.
Cristina on pärit Rumeeniast, räägib itaalia keelt ka, üliemotsionaalne ja naiselik tüdruk. Kilkab ja sillerdab mööda korterit ringi, kui mõni tema kallimatest on külas käinud, tuleb ja istub maha ja palub abi, kui tal mõni mure on, suurte pruunide silmadega. Tema on siin põhiliselt see, kes siin süüa teeb (ja mmmmmmmm kui häid toite) ja siia korterisse inimesi külla kutsudes elu toob (kuigi me oleme neljakesi koeraga ka päris paras elu juba). Ta on ka emotsionaalselt intelligentne, kuigi väga suure läheduse- ja tähelepanuvajadusega ning mõnikord ei suuda ta oma tundeid ratsionaalsuse suunas ohjata. Ta on mulle selles mõttes eeskujuks, et kui teda keegi huvitab, siis ta lihtsalt kutsub ta meie poole õhtusöögile, saades võimaluse temaga kogu õhtu juttu ajada.
Kaddi on Saskia sõber, aga kohtusin temaga hoopis mingil erasmuslaste piknikul. Sakslanna, praeguseks juba tagasi kodulinnas, üleni tore inimene. Otsekohese arvamusega, mis muidugi kunagi ei olnud ründav, vaid siiras ja põhjendatud, eeldab ka teistelt otsekohest eneseväljendust. Ta oli põhitsikk, kellega mingitesse vägevatesse urgastesse pidudele sattusin, sest ta sõbrad töötasid kuskil urkas või ta korterikaaslased (ta elas umbes 8 hollandi poisiga) tegid mingi peo.. Üliilus tüdruk (aga mitte sellepärast ülbe, vaid pigem ettevaatlik), kes kuidagi suutis tuttavaks saada väga paljude ja väga huvitavate inimestega.
Shane on pärit Kanadast, käisime koos filmiloengus. Veidi vanem kui mu teised sõbrad, vegan, filmitegija, kirjanik, poliitiliselt aktiivne, elas ühes kõige lahedamas ühikas, kus aeg-ajalt pidusid korraldas, mis olid ühed kõige ägedamad peod, kus siin olles käinud olen. Kuigi ta on tark ja intelligentne ja vabameelne ja igasuguseid asju proovinud, tundus ta kuidagi square või straight või mingi muu geomeetriametafoor, mis tõsimeelseid inimesi kirjeldab. Selles mõttes, et väga lolle nalju temaga teha ei saa. Aga üsna lolle ikka, nii et ta on siiski on lahedamaid inimesi, kellega siin kohtunud olen. Rääkisime põhiliselt filmidest, psühhotroopsetest seentest, taimetoitlusest, inimestest.
Jolene on ka Kanadast, Shane'i tüdruksõber, samuti vegan ja üleni vabameelne. Ma ei tunne teda nii hästi, sest olen temaga kohtunud ainult nendel ühikapidudel, aga siiski üleni tark ja meeldiv tüdruk. Elas kaks aastat Indoneesias ja õpetas lastele inglise keelt. Rändavad Shane'iga omajagu ringi.
Sher on mu pakistanlasest sõber, kellega sain tuttavaks, kui ta mulle kirjutas, et otsib ka uut korterit ja äkki otsiks koos. Lõpuks leidsime siiski mõlemad eraldi uued elukohad, aga kuna sain temaga hästi läbi, saime sõpradeks. Veidi aja pärast tuli välja, et ta on Shane'i ja Jolene'i hea sõber, kes alati nendel ühikapidudel kohal on. Elas enne Hollandit 5 aastat Jaapanis, nii et räägib sujuvalt urdu, jaapani ja inglise keelt. Kunstnik, aga selline kummaline veidi antisotsiaalne tüüp, samas väga sõbralik. Meil oli mingi huvitav klikk, me oleme mingil intellektuaalsel tasandil pärit samast puust.
Lotte on koos minuga Tartu Ülikoolist tulnud neiu, kellega koos inglise keeles käisin. Ta on armas ülipikkade blondide juuste ja peene pihaga tüdruk, kes mult iga kord, kui segadusse sattus, abi küsis igasuguste korralduslike ja kooliga seotud küsimuste osas. Me mujal kui koolis kokku ei saanud, aga saime sellegipoolest väga hästi läbi. Ta elab koos teiste eestlastega minu majast üle tee asuvas ühikas, kus toimus aeg-ajalt Eesti magistrandi Teevi korraldatud paarisajapealisi pidusid, kus kooliväliselt kohtusime.
Liis on teine Eesti tüdruk, kes õpib ka semiootikat ja elab samas ühikas, kus Lottegi. Ta on pisike, aga kuidagi julge või otsekohene, võtsime koos soouuringute kursust, mille jaburust ta aeg-ajalt välja ei kannatanud. Aga ta on äge ja seltsisime ka nendel ühikapidudel. Kui ma nüüd tema peale tagasi mõtlen, siis ta tundub natuke nagu Kristi, kuigi tegelt vist ei ole.
Luisa ja Clara olid kaks feministllikku sakslannat, kellega samas inglise keele rühmas olin. Tundides käies jagasime vaid vaikivat sümpaatiat ning läksime alles nüüd, pärast eksameid koos kohvile. Nad on mõlemad pärit väikestest küladest Saksamaal, mis pani mind Eesti väiksuse ja Saksamaa suuruse suhtelisuse peale mõtlema. Targad ja enesekindlad, veidi kunstnikud ja veidi lihtsalt tudengid.
Siit nimekirjast on puudu kõik need sõprade sõbrad, keda kohtan, kui ühe või teisega välja lähen. Karolina ringkonnas on tema kallima Jobi kunstnikest sõbrad, Kaddil on alati mõni hipi või kunstnik või friislane kaasas, Shane'i ja Jolene'i ühikapeol on alati terve hunnik uusi või harvakohatavaid nägusid. Mõned klassikaaslased on ka puudu, näiteks belglane Stefan, üleni intelligentne polüglott, kellega koolis hästi läbi sain ja mõnikord erasmuslaste pidudel kohtusin, või teised Belgia poisid Nils ja Evert ja prantslanna Marjorie ja hispaanlanna Maggie (vegan!), kelle kõigiga kohtusin erinevatel erasmuslaste üritustel, aga mingit pikemat sõprust ei arendanud. Nagu märgata võisite, pole ma maininud mitte ühtegi hollandlast peale nende friislaste, kellega Kaddi koos elab. See on selle pärast, et hollandlastega on päris pagana raske tuttavaks saada, kuna mu ümber on alati nii lai rahvusvaheline seltskond. Mu klassis käisid muidugi hollandlased, aga nendega ei tekkinud mingit klikki peale paari hea vestluse.
Vot. Selline on mu sotsiaalne olukord. Sügavad ja tähenduslikud jutuajamised, tuliselt poliitilised diskussioonid, jaburad klubituurid ja ühikapeod ja pahandused ja öised tänavad ja hipiurkad. Gronnis on rohkem võimalusi kui Tartus. Samas on siin nii palju inimesi, kelle põhieesmärk on lihtsalt pidutseda. Seltskond on rahvusvaheliselt kirev, ent mitte maailmavaateliselt, tundub. Mõne silmapaistva eristuva laiguga.
Gezellig on hollandikeelne omadussõna, mida ei saa peaaegu ühtegi teise keelde otseselt tõlkida. See tähendab sotsiaalset mugavust; olukorda, mis on seltskonna mõttes sujuv ja meeldiv.
