Oct 1, 2012

Täisring

Uhh. Täna on 1. oktoober 2012, täpselt aasta tagasi olin alustamas teist Hollandi-kuud, alles sisseelamise alguses ja kohanud vaid paari inimest oma hilisemast parimate sõprade pundist. Nüüd on kogu kogemus selja taga ja ma pole üldse kindel, kas täna on kõige õigem päev reflekteerimiseks, ent kui mitte praegu siis kunas veel. 
Kui Gronni-kogemusele tagasi mõtlen, ei oska ma üldsõnaliselt kokku võtta, mis selle kõige väärtuslikum osa oli. Avastan ennast üsna tihti vestlustesse lisamast, et Hollandis oli... Peale selle tulevad isegi loengutes tihti flashback'id materjalidesse, mis seal läbi töötasin, kuna need kursused, mida seal võtsin, olid ülihuvitavad ja väga põhjalikud. Samas meenub kerge üksildustunne, kui meenutan, ja mälestus sellest, et ma polnud endaga päris rahul suurema osa ajast. 
Täiesti üksinda võõrasse keskkonda sisenedes on esimene ülesanne ennast identifitseerida. Selleks, et ennast võõrastele kuidagi esitleda, tuleb omaks võtta kindel identiteet, mida siis teistele näidata. Kodulinnas pole see probleem, kuna esiteks on siin korralik turvavõrk vanadest sõpradest, kellega ma ei pea vaeva nägema, et nad mind tundma tahaksid õppida, ning teiseks ei pea ma kodulinnas pingutama, et olla nähtav, sest ma juba olen nähtav, laia tutvusringkonna kaudu, oma aastatepikkuse tegevuse kaudu. Võõrasse keskkonda elama asudes pole mind esialgu sotsiaalselt olemas, ma ei eksisteerigi enne, kui end kellelegi tutvustan, enne, kui keegi mind endale teadvustab. Ja selleks, et keegi mind endale teadvustaks, pean tunduma talle huvitav. Aga selleks on vaja olla isiksus. Enese taasidentifitseerimine ei saa kaua aega võtta, sest mul pole seal linnas palju aega. Pean ennast kiiresti leidma, et siis leida teisi.
Mäletan, et praegu aasta tagasi, kui olin Groningenis juba umbes kuu aega olnud, tundus mulle endiselt, et olen alles täiesti alguses - kuigi mul oli juba korter, kool ja ratas. See tunne kestis tegelelikult esimesed kolm kuud. Mul läks inimeste leidmisega kaua aega, kuna olin eneseleidmise aegluse tõttu võõraste seas häbelik. Peale selle oli seal tuhandeid minuga täpselt samas olukorras olevaid erasmuslasi ja noori tudengeid. Käisin erasmuslaste kogenemistel ka, ent mõistsin ruttu, et nemad pole need inimesed, keda otsin. Hiljem õnneks leidsin mõne oma inimese.
Üks projektidest, mida Hollandisse jõudes alustasin, oli vegan olemine. Seda projekti saatis täielik ja kõhklematu edu, eriti Hollandis, nii et jätkasin kodumaale naastes. Eriti Hollandis, kuna seal oli vegan olemine kuidagi sotsiaalselt suurema au sees, inimeste reaktsioonid olid kas "Kui tubli!", "Ma ei söö ka eriti liha..." või "Ma olen ka taimetoitlane/vegan." Eestis kohtan rohkem "aa" ja "ahah" vastuseid. Mul oli seal isegi mõni veganist sõber ja mõni, kes lihtsalt ei söönud liha, Eestis on neid vähem, kuigi kogukond on olemas. Projekt Vegan lõppes 23. septembril 2012, kestes oodatud 6 asemel 13 kuud. Lisasin menüüsse kala.

Ma ei hakka Hollandi narkopoliitikast, nagu enne lubatud, eraldi postitust tegema, kuna ma lihtsalt ei mäleta enam nii hästi Eesti ja Hollandi eripärasid selles osas. Tegin Groningenis väikse uurimuse selle kohta, aga praegu pole aega materjali enam uuesti läbi töötada. Põhimõtteliselt mida ma tahtsin öelda, oli see, et Eesti, kes praegu tundub kahe vahel olevat, peaks Hollandi narko- (ja ka partnerluslepingute) poliitikast eeskuju võtma, kuna nende põhimõtted annavad inimestele palju mõistlikke valikuvõimalusi. Hollandis on narkokuritegevuse ja kuritarvitamise protsent madalam kui Euroopa keskmine ning ma usun, et Eesti on piisavalt arenguvõimeline, et kunagi sama kaugele jõuda. Mu seisukoht peegeldub üsna hästi selles artiklis. 

Kokkuvõttes oli see kogemus nagu inkubaatoris küpsemine, tundsin ennast seal veidi sotsiaalselt isoleerituna, kuigi see oli rohkem mu enda valikute kui avatud võimaluste tõttu. Mul seal endaga tegelemiseks palju aega, mis on väärtuslik, sest ma olen nii noor. Kui olin tagasi tulnud, ütles üks sõber, et mul oleks justkui parem kontroll enda ja olukorra üle. Prioriteedid ja eesmärgid said paika seatud.

Selle blogi Hollandi-seiklus on nüüd möödas, nii et nüüd hakkab blogi täitma reisipäeviku funktsiooni, kui kunagi taas mõnele pikemale lähetusele peaksin minema. Senikauaks - arhiiv ja mälestused.


Apr 21, 2012

Toko Melati my love

Ma tean, et olen sellele blogile juba pikemat aega võlgu need viimased postitused. Praegu pole ka see päev, mil end lõpuks kokku võtan, ent üks lühike mõte.

Üks asi Hollandist, mida linna ja sõprade kõrval enim igatsen, on need Aasia kaupu müüvad toidukaubamajad, mis seal olid. Vürtsid, teraviljad, bambusvõrsed, karrikaste, marineeritud mango, tofu, kikerherned, õlid, taimsed piimad, tšillikastmed - kõike oli nii suures valikus ja nii lihtsasti kättesaadav. Tartus on kogu sellest valikust toidupoodides üks riiul ja mõni asi üldse kuskil kaugel Prismas, mis on ise nii suur, et seal kaob mul üsna kiiresti keskendumisvõime ära. Groningenis sain oma kikerherneste, kookospiima ja piprakastme varu täiendada väikses toidupoes, mis jäi täpselt poolele teele, kui rattaga turule läksin. See pisike toidupood müüski ainult Aasia (Hiina, Indoneesia, India, Jaapan.. mmmmm) toidukaupu (leti taga olid veel sellised asjad nagu rastašampoon, looduslikud juuksevärvid jms) ja oli üleni head kraami täis. Teine lemmikkoht oli supermarket Oriental, mis oli suur toidupood, kus oli veel rohkem vürtse, õlisid, riisi- jms nuudleid, ube & herneid, igast tofukraami (nt kääritatud tofutükid. proovisin, päris halb), pähkli- ja seemnevõideid, leibasid, kõike-kõike-kõike.
Teiseks, Türgi poed! Värvilised läätsed, mingid mulle tundmatud jahud ja kuivatatud puuviljad, mee- ja lehttaignakoogid, mis nägid oma rohelise katte tõttu välja nagu tükk mesist sammalt, kikerherned, sojakastmed.. Turg! Mitu letitäit, mis on pühendatud ainult vürtsidele. Aastaringne ligipääs kõigile maailma puu- ja juurviljadele - avokaado, mango, papaia, draakonivili, artišokk, spinat, lehtkapsas, oliivid, pähklid, rosinad.. Vastandiks Konsumi puuviljasahtel, kus lebab viis väikest mangot.

Nii et igatsen avastusretki toidupoodidesse. Kuna Hollandis möödus mu esimene poolaasta täistaimetoitlasena (jätkan!), siis olin iga kord eriti uudishimulik ja avastamishimuline. Kuigi Tartus on küll nt mahepoode, näevad need nii elitaarsed välja, et ma pole mõnda julgenud(/vaevunud) sisse astudagi, ja neis müüakse väikestes hästidisainitud pakikestes mingeid kalleid asju. Groningeni Aasia ja Türgi poed ja turg olid sellised kohad, kus müüdi (mitme)kiloses türgi- ja või jaapanikeelse kirjaga kotis basmati riisi ja kollaseid läätsi, tofut sai kaalu järgi suurest tünnist, vürtsiriiulid võtsid enda alla terve ühe reavahe, kikerherned olid 800 grammistes purkides - nii et sain terve sahvritäie head kraami hankida mõne üksiku pakikese asemel. Tartus puudub täiesti toidukaupade avastamata džungel, mis Gronnis oli.

Feb 27, 2012

ooteteade

Kuigi olen juba üle nädala tagasi Eestis olnud, pole see blogi veel lõpetatud. Plaanin kirjutada veel vähemalt kaks sissekannet: Eesti ja Hollandi narkopoliitika võrdluse ja mingi kokkuvõtva teksti kogu kogemusest. Jääge lainele.

Feb 14, 2012

Gezellig

Ma olen siin paljudel pidudel käinud ja paljude inimestega tuttavaks saanud, aga siiamaani on tekkinud vaid mõni arenev sõprusenarratiiv. Groningen on muidu üsna sarnane Tartuga, ainult et siin on täpselt poole rohkem inimesi ja umbes kolm neljandikku neist on kahekümnendates tudengid. Seetõttu on peod kuidagi ehedad ja elujõulised; ööelu, inimesed on kirevad. Need öised noorte seiklused ja üksteisejahtimine tundub ka kuidagi ehedam kui Tartus. Tartus ei läheks ma kunagi tantsuklubisse, sest meil lihtsalt pole ühtegi korralikku, aga siin on hulga ja minemine on iga kord kergelt kummaline kultuurikogemus.
Tavaliselt kaon pidudelt siis, kui liiga veider hakkab ja ma ei suuda seda joomis-jahtimis-lõbutsemissegadust enam süsteemist läbi lasta. Muidugi on toredaid pidusid ka olnud, aga eile toimus midagi väga erilist.
Käisime pundiga brasiillannast sõbra Marjorie pool kokteile joomas, kes segas osavalt caipirinha'sid kokku. Seltskonnas oli peale minu mu põhisõber leedukas Karolina, Slovakkiast pärit Marek ja mehhiklane Alejandro. Istusime viiekesi Marjorie valges ja puhtas ühetoalises ning rääkisime umbes 6 tundi juttu. Kuigi aeg-ajalt tekkisid vaikusepausid, ei olnud see mingi piinlik vaikus, mis inimesi nihelema ajab, vaid kommunikatsiooni kontiinum kattis sõbralikult kogu sessiooni.

Tegime kohe alguses kollektiivselt selgeks, et kuna me kõik õpime enam-vähem-tinglikult-kokkuleppeliselt samu asju, oleme üks akadeemiline perekond ja peame mõistvalt suhtuma üksteise lollidesse naljadesse ja jaburustesse. Järgnes muidugi terve rodu lolle nalju ja jaburusi. Rääkisime sellest, millest kahekümneaastased ikka räägivad - sotsiaalpoliitikast; pikaajalistest, üheöö- ja mitmeliikmelistest suhetest; lipuvärvidest ning Aafrikast. Selline tunne oli, et oleme pundiga sinna tuppa kogunenud, sest õues on lumetorm, ja lahkuda ei saa, aga ei tahagi eriti lahkuda. Mõnes olukorras pole lihtsalt ei-d, katkestust olemas.

Kuna ma pole oma sõpradest siin põhjalikult rääkinudki, järgneb nimekiri selgitustega. Kuigi mainin igaühe puhul, mis riigist nad pärit on, ei arva ma, et ükski koduriik kellegi olemust määratleb, puhtalt pärinemismaa põhjal ei tohiks mingeid iseloomuüldistusi teha. Kui ma üldse mõne üldise teadmise maailma kohta siin olles omandanud olen, siis selle, et inimesi ei saa olemuslikult eristada nende rahvuse põhjal. Kõik need Belgia poisid võiksid vabalt olla eestlased ja olen saavutanud kõigi teistelt mandritelt pärit inimestega ilusa teineteisemõistmise. Kultuuri- ja ajaloopagas on muidugi erinev, kuid mitte olemus.
Nüüd, kus ma olen selle targa mõtte välja öelnud, pean ikka mainima, kui armas see oli, kui eile Mehhikost pärit Alejandro ühel hetkel seljakotist tekiilapudeli ja paar laimi välja tõmbas ning meile kõigile pitsitäie valas.

Nii. Mu põhisõbrad või inimesed, kellega järjepidevalt kohtun:

Karolina, kes on pärit Leedust, aga õpib Poolas. Kohtusin temaga üsna alguses ja ta sai kohe mu võtmeks sotsiaalellu, sest ta on julge ja seltskondlik. Otsekohene tüdruk, keda ei peleta mitte ükski seiklus ning ta on üleni avatud kõikidele segastele ideedele, mis inimestele pähe võib tulla. Ta räägib sujuvalt leedu, poola, vene ja inglise keelt ning püüab lennult romaani keeli, kui keegi tema ümber neid räägib. Kui oma eelmises korteris elasin, olime ületeenaabrid, nii et saime üsna tihti kokku, et jalutama minna või koos kuhugi edasi peole sõita. Kunagi hilissügisel läksime kahekesi mingil bändipeole, kust ta endale hollandi-hiina päritolu kunstnikust kallima leidis. Too kallim rändab praegu Aafrikas ja on üldse päris okei tüüp. Nad hakkasid mõlemad paar kuud tagasi taimetoitlasteks. Peaksin Karolinat üle võtma julguse lihtsalt minna ja inimestega suhelda, valimatult, kui keegi meeldib, siis kutsud kohvile. Ilmselt üks kontakt, kes jääb püsima pärast siit lahkumist.

Marjorie on, nagu mainitud, pärit Brasiiliast, aga otsustas aasta või poolteist São Paolost puhata ja Hollandis elu üle järele mõelda. Ilus ja peen neiu, kes suhtub minusse mingil põhjusel üleni soojalt ja sõbralikult, veidi hüsteeriline samas, kipub impulsiivseid asju tegema, mille ohtlikkust ta ise alati ei mõista, aga õnneks oleme pundiga suutnud ta paarist pahandusest välja rääkida. Meie filosoofilised arusaamad hariduse ja läheduse kohta kattuvad päris mitmes punktis. Ta on taimetoitlane ja plaanib kunagi veganiks hakata.

Marek, pärit Slovakkiast, noore välimusega ja meeldiva inglise keelega poiss, keda kohtan ainult siis, kui Karolinal on õnnestunud ta oma õppimiskoopast välja tirida. Marek on tagasihoidlik ent intelligentne, aeg-ajalt varastab raamatukogust majandusajalehti, nagu eile välja tuli, teeb päris häid nalju ning enamasti eelistab õpikut inimesele. Ta elab Karolinaga samas majas (kuigi nende korteriuksed on teineteisest ilmselt umbes 40 meetri kaugusel, sest siin on ikka päris pagana pikad majad) ja kuna mina elasin varem ka seal lähedal, tundsime ennast Ida-Euroopa pundina. Iga kord, kui midagi kahtlast seltskonnas üles tuleb, süüdistame oma Ida-Euroopa päritolu, see on mingiks siseringinaljaks kujunenud.

Alejandrot kohtan siis, kui Marjorie on ta kuhugi kaasa võtnud. Selline tore väike Mehhiko tüüp, väga sõbralik ja kuidagi sotsiaalselt võimekas. Naerab mu naljade peale ja ise teeb ka päris häid. Ta pole seltskonna osas eriti nõudlik, on nõus kõigega, mis me teha tahame. Vahepeal teeb mingeid hulle asju, ilmub kuskilt lõhkise põlve ja armiga käsivarrel välja ja selgitab seda mingi kahtlase uisutamisõnnetusega... Vabameelne ja avatud nagu me kõik siin.

Nii, ülalloetletud seltskond on nagu minu punt, kellega tavaliselt väljas käin. Selles pundis muidugi on veidi dünaamikat ka, näiteks Karolina oli viimase kuu Leedus, nii et siis Marekit ka ei näinud ja pidutsesin põhiliselt Marjorie ja Alejandroga. Enne jõule oli meie hulgas veel soomerootslane Johan, väga suur ja enesekindel tüüp, selline isakaru või nii, kes minuga aeg-ajalt soome keeles rääkis (nojah) ja kes meid alati õllega varustas. Sõbralik alfaisane.

Mu korterikaaslased on Saskia ja Cristina. Saskia on pärit Saksamaalt, punaste rastadega psühholoogiamagistris õppiv poliitiliselt aktiivne (vasakpoolne muidugi) tüdruk, kes on siin üks mu parimaid sõpru ja ilmselt üks kõige väärtuslikumaid kontakte, kelle Hollandist kaasa võtan. Oleme suvaliselt korteris kokku põrkamise tagajärjel pidanud maha ülipikki ja põnevaid vestlusi kõikvõimalikel teemadel, tema arvamusi on päriselt huvitav kuulda ja ta on mind veidi targemaks inimeseks teinud. Sotsiaalselt intelligentne ja seltsiv, isegi üllatavalt, kui kuskil pidudel käime. Otsustas paar nädalat tagasi taimetoitlaseks hakata ja plaanib kunagi veganiks üle minna. Tal on koer Socke, kes on lihtsalt nunnu ja sõbralik ja meile aeg-ajalt siin korteris seiklusi korraldab, kui ta mingi paha asja söömise tagajärjel mürgistuse saab või lahtisest uksest välja põgeneb või kui temaga järvejääle jooksma läheme.
Cristina on pärit Rumeeniast, räägib itaalia keelt ka, üliemotsionaalne ja naiselik tüdruk. Kilkab ja sillerdab mööda korterit ringi, kui mõni tema kallimatest on külas käinud, tuleb ja istub maha ja palub abi, kui tal mõni mure on, suurte pruunide silmadega. Tema on siin põhiliselt see, kes siin süüa teeb (ja mmmmmmmm kui häid toite) ja siia korterisse inimesi külla kutsudes elu toob (kuigi me oleme neljakesi koeraga ka päris paras elu juba). Ta on ka emotsionaalselt intelligentne, kuigi väga suure läheduse- ja tähelepanuvajadusega ning mõnikord ei suuda ta oma tundeid ratsionaalsuse suunas ohjata. Ta on mulle selles mõttes eeskujuks, et kui teda keegi huvitab, siis ta lihtsalt kutsub ta meie poole õhtusöögile, saades võimaluse temaga kogu õhtu juttu ajada.

Kaddi on Saskia sõber, aga kohtusin temaga hoopis mingil erasmuslaste piknikul. Sakslanna, praeguseks juba tagasi kodulinnas, üleni tore inimene. Otsekohese arvamusega, mis muidugi kunagi ei olnud ründav, vaid siiras ja põhjendatud, eeldab ka teistelt otsekohest eneseväljendust. Ta oli põhitsikk, kellega mingitesse vägevatesse urgastesse pidudele sattusin, sest ta sõbrad töötasid kuskil urkas või ta korterikaaslased (ta elas umbes 8 hollandi poisiga) tegid mingi peo.. Üliilus tüdruk (aga mitte sellepärast ülbe, vaid pigem ettevaatlik), kes kuidagi suutis tuttavaks saada väga paljude ja väga huvitavate inimestega.

Shane on pärit Kanadast, käisime koos filmiloengus. Veidi vanem kui mu teised sõbrad, vegan, filmitegija, kirjanik, poliitiliselt aktiivne, elas ühes kõige lahedamas ühikas, kus aeg-ajalt pidusid korraldas, mis olid ühed kõige ägedamad peod, kus siin olles käinud olen. Kuigi ta on tark ja intelligentne ja vabameelne ja igasuguseid asju proovinud, tundus ta kuidagi square või straight või mingi muu geomeetriametafoor, mis tõsimeelseid inimesi kirjeldab. Selles mõttes, et väga lolle nalju temaga teha ei saa. Aga üsna lolle ikka, nii et ta on siiski on lahedamaid inimesi, kellega siin kohtunud olen. Rääkisime põhiliselt filmidest, psühhotroopsetest seentest, taimetoitlusest, inimestest.

Jolene on ka Kanadast, Shane'i tüdruksõber, samuti vegan ja üleni vabameelne. Ma ei tunne teda nii hästi, sest olen temaga kohtunud ainult nendel ühikapidudel, aga siiski üleni tark ja meeldiv tüdruk. Elas kaks aastat Indoneesias ja õpetas lastele inglise keelt. Rändavad Shane'iga omajagu ringi.

Sher on mu pakistanlasest sõber, kellega sain tuttavaks, kui ta mulle kirjutas, et otsib ka uut korterit ja äkki otsiks koos. Lõpuks leidsime siiski mõlemad eraldi uued elukohad, aga kuna sain temaga hästi läbi, saime sõpradeks. Veidi aja pärast tuli välja, et ta on Shane'i ja Jolene'i hea sõber, kes alati nendel ühikapidudel kohal on. Elas enne Hollandit 5 aastat Jaapanis, nii et räägib sujuvalt urdu, jaapani ja inglise keelt. Kunstnik, aga selline kummaline veidi antisotsiaalne tüüp, samas väga sõbralik. Meil oli mingi huvitav klikk, me oleme mingil intellektuaalsel tasandil pärit samast puust.

Lotte on koos minuga Tartu Ülikoolist tulnud neiu, kellega koos inglise keeles käisin. Ta on armas ülipikkade blondide juuste ja peene pihaga tüdruk, kes mult iga kord, kui segadusse sattus, abi küsis igasuguste korralduslike ja kooliga seotud küsimuste osas. Me mujal kui koolis kokku ei saanud, aga saime sellegipoolest väga hästi läbi. Ta elab koos teiste eestlastega minu majast üle tee asuvas ühikas, kus toimus aeg-ajalt Eesti magistrandi Teevi korraldatud paarisajapealisi pidusid, kus kooliväliselt kohtusime.

Liis on teine Eesti tüdruk, kes õpib ka semiootikat ja elab samas ühikas, kus Lottegi. Ta on pisike, aga kuidagi julge või otsekohene, võtsime koos soouuringute kursust, mille jaburust ta aeg-ajalt välja ei kannatanud. Aga ta on äge ja seltsisime ka nendel ühikapidudel. Kui ma nüüd tema peale tagasi mõtlen, siis ta tundub natuke nagu Kristi, kuigi tegelt vist ei ole.

Luisa ja Clara olid kaks feministllikku sakslannat, kellega samas inglise keele rühmas olin. Tundides käies jagasime vaid vaikivat sümpaatiat ning läksime alles nüüd, pärast eksameid koos kohvile. Nad on mõlemad pärit väikestest küladest Saksamaal, mis pani mind Eesti väiksuse ja Saksamaa suuruse suhtelisuse peale mõtlema. Targad ja enesekindlad, veidi kunstnikud ja veidi lihtsalt tudengid.

Siit nimekirjast on puudu kõik need sõprade sõbrad, keda kohtan, kui ühe või teisega välja lähen. Karolina ringkonnas on tema kallima Jobi kunstnikest sõbrad, Kaddil on alati mõni hipi või kunstnik või friislane kaasas, Shane'i ja Jolene'i ühikapeol on alati terve hunnik uusi või harvakohatavaid nägusid. Mõned klassikaaslased on ka puudu, näiteks belglane Stefan, üleni intelligentne polüglott, kellega koolis hästi läbi sain ja mõnikord erasmuslaste pidudel kohtusin, või teised Belgia poisid Nils ja Evert ja prantslanna Marjorie ja hispaanlanna Maggie (vegan!), kelle kõigiga kohtusin erinevatel erasmuslaste üritustel, aga mingit pikemat sõprust ei arendanud. Nagu märgata võisite, pole ma maininud mitte ühtegi hollandlast peale nende friislaste, kellega Kaddi koos elab. See on selle pärast, et hollandlastega on päris pagana raske tuttavaks saada, kuna mu ümber on alati nii lai rahvusvaheline seltskond. Mu klassis käisid muidugi hollandlased, aga nendega ei tekkinud mingit klikki peale paari hea vestluse.

Vot. Selline on mu sotsiaalne olukord. Sügavad ja tähenduslikud jutuajamised, tuliselt poliitilised diskussioonid, jaburad klubituurid ja ühikapeod ja pahandused ja öised tänavad ja hipiurkad. Gronnis on rohkem võimalusi kui Tartus. Samas on siin nii palju inimesi, kelle põhieesmärk on lihtsalt pidutseda. Seltskond on rahvusvaheliselt kirev, ent mitte maailmavaateliselt, tundub. Mõne silmapaistva eristuva laiguga.

Gezellig on hollandikeelne omadussõna, mida ei saa peaaegu ühtegi teise keelde otseselt tõlkida. See tähendab sotsiaalset mugavust; olukorda, mis on seltskonna mõttes sujuv ja meeldiv.

Feb 9, 2012

konfliktid, kontrastid, harmoonia

Mis Hollandi ühiskonnas õige ja hea on:

* geipaaridel on õigus abielluda. Neil on olemas täiesti inimlik õigus registreerida oma kooselu, saades seega võrdsed õigused ühisele varale, adopteeritud lastele, pärandusele, teineteise külastamisele haiglas. End Groningeni sisse kirjutades sain ankeedi peal valida oma vanemate sugu. Kui enamikule eestlastest võib see absurdsena tunduda, siis Hollandi puhul näitab see selgelt, kui tõhusalt on nad integreerinud valikuvabaduse oma ühiskonda. Vali endale kallim, soost sõltumata.

* kanep on legaalne. see on suur ja vastuoluline teema ja ma võtan ennast ühe korra enne lahkumist kokku ja kirjutan sellest, aga lühidalt - kanepi legaliseerimise tulemus on nüüdseks Hollandi ühiskonnas Euroopa keskmisest kõvasti väiksem probleemsete uimastikasutajate hulk.

* siin kehtib päriselt sõnavabadus ja inimesed oskavad oma sõnu üsna haritult väljendada. suured loomade väärtkohtlemist taunivad ja teavitavad plakatid linnaplatsidel, kastanialleede maharaiumise vastu üles astuvad plakatid majaakendel, intelligentsed kommentaarid ajalehtede netiväljaannete artiklite all.

Olen lugenud Hollandi ajalehtedes paari hirmutavat artiklit selle kohta, kuidas politsei suhtub kõrgendatud tähelepanuga idaeurooplastesse, kuna nad kipuvad kuritegusid sooritama. Peale selle on Hollandi tugevuselt kolmas partei üdini natsionalistlik, kusjuures nad tekitasid interneti lehekülje, kus kodanikud saavad esitada kaebusi poolakate, bulgaarlaste, rumeenlaste ja teiste idaeurooplaste vastu, kes on palgatud tööle nende asemel. Nende hüüdlaused on "Kas poleks parem, kui sa tagasi läheksid?" ja "Idaeurooplased, üha enam kuritegelikud". Samal ajal, kui need artiklid ja selle erakonna populaarsus või üleüldse olemasolu mind hirmutab, on neid probleeme kajastavad artiklid väga hoolsalt rassismivastaselt sõnastatud. Kommentaarid nende artiklite all on seda isegi rohkem, taunides selle erakonna tegevust, selle ilmselge natsionalismi seaduslikkuses kaheldes ja inimesi üldisele mõistluslikkusele kutsudes.

Rääkisin hollandlastest klassikaaslastega meie riikide seaduste erinevustest. Nende jaoks on üdini loomulik, et kanepit saab osta kohvipoodidest ja geipaarid võivad abielluda. Kui ütlesin kellelegi, et Eestis on mõlemad asjad keelatud, küsis ta pärast kerget mõttepausi täiesti siiralt: "...aga kas Eestis surmanuhtlus on lubatud?"

Feb 8, 2012

the point of no return

see tekst on kirjutatud poolteist kuud tagasi. nüüd olen veidi rohkem kodumaale häälestatud, aga seisukohad seisavad endiselt.

Praegu välismaal elades tundub kuidagi üle mõistuse varsti tagasi kodumaale minna ja seal jätkata. Loogiline jätk tundub olevat edasi rännata, järgmised 10 aastat, teistes ülikoolides, linnades, riikides. Milleks elada kodulinnas, kui ma olen seal juba elanud? Miks mitte kolida praegu Berliini või Londonisse, kolida kallimate juurde kontvõõraks ja mõnes baaris tööle hakata? Tahan rännata igal mandril, Euroopas, Lõuna-Ameerikas, minna Aafrikasse ja Aasiasse, miks mitte alustada kohe?

2-aastane rännupaus, mis mind praegu ees ootab, tundub taltsutav, ent mõistuslikult vajalik. Põhjus on bakalaureusekraad – tahan seda teha semiootikas ja eesti keeles. See on hea kombinatsioon, sest semiootikat ei saa bakalaureusetasemel peaaegu mitte kuskil mujal õppida, ja kohe kindlasti mitte eesti keeles. Emakeelne bakakraad on oluline, sest mulle tundub, et ainult nii saan kõrghariduselt kätte maksimumi. Inglise keeles õppida on huvitav ja hariv, ent kadu on kuidagi liiga suur, palju jookseb mööda külgi maha, läheb tõlkes kaduma. Teiseks tahan luua kindla sideme kodumaaga, et mul oleks, kuhu tagasi tulla, tunneksin pinda ja inimesi. Esimene kursus oli selles mõttes edukas, et lõin endale viljaka pinnase tegutsemiseks, tagasi tulles saan kohe pihta hakata ja ei pea enne maad tuhnima, kontakte otsima.

Magister ei-tea-veel-milles tuleb küll Berliinis või Lõuna-Aafrika Vabariigis, kui kodune turvatunne üle viskab.

Feb 4, 2012

kõrvalkäigud

Eile sadas paks lumi maha. Sain esimest korda elus proovida rattaga lumes kruiisimist. Päris jube on, soola-lumesopp ummistab kodaraid ja lendab ratta alt, aga natuke ikka äge ka.

Käisime sakslannast sõbra Kaddiga jalutamas, kuna ta lahkub homme Groningenist ja tahtis oma armsa tiigrimustriga analoogkaameraga linnast pilte teha. Linna turuplatsile jõudes märkas ta mööda tänavat ruttamas torukübara ja jalutuskepiga meest, kelle eripärane väljanägemine on siin linnas nii haruldane nähtus, et otsustasime talle järele joosta. Ta sisenes ühte nurgatagusesse baari, kus me kumbki kunagi käinud polnud. Kahepoolsetele ustele maalitud tantsiv paar, kõrvalseinas lagunenud stend, mis justkui mingeid mineviku üritusi kuulutas.
Tegu oli hämara ja suitsuse piljardisaaliga. Otsustasime Kaddiga päise pärastlõuna ajal viskikoolad teha, et seltskonda sisse sulanduda ja objekti märkamatult vaadelda. Ent leti juures seistes sammus sama mees, kübar ja kepp kuskil kaugemal lauale toetatud, meie selja taha ja alustas vestlust.
Tuli välja, et tegu oli Groningeni nähtamatu subkultuuri esindajaga, kes hobikorras jokkerina töötas ja pidudel inimestele kaarditrikke näitas ja mõistatusi esitas. Külma eest oli ta triibusukadki jalga pannud, mida meile tõestuseks näitas. Mingit suurt tsirkuse- või maagiakultuuri siin paraku pole, tsirkusetrupiga rändamisest võib ta ainult unistada, nii et tegemist oli üksiku meistriga, kes omaenese entusiasmist ala elul hoiab.

Jan 5, 2012

kirjutan kunagi raamatu

Kes tahab teada, mida mõtlen välismaal kodumaa jaoks elamisest ja muust, siis Eero Epner räägib Eesti teatrist, aga veidi ikka minust ka:


“Ma läksin kodunt ära, et kodu tarvis ennast täiendada. Ma tunnen, et minu tööpõld võiks olla kodumaal,” kirjutab Nikolai Triik sada aastat tagasi.

Aga mitte ainult see muidugi, enda jaoks tuleb ka ikka elada:

...saadan kirja Marko Mäetammele. “Miks sa välismaal töötad?” küsin. Hommikul tuleb vastus.
“Eesti kunstiareen on väike ja mugav, siin on lihtne saavutada n-ö esmane tuntus ja teatud positsioon kohalikus hierarhias. Kunstiga tegelemine on aga piisavalt irratsionaalne ja nõuab mingisuguse seletamatu draivi olemasolu eneses. Pärast nii kümmet aastat esinemist ühes ja samas keskkonnas tundsin, et hakkan vajama värskeid impulsse. Suuremal mänguväljakul tegutsedes saad ka paremini aru, missugune mängija sa oled ja kui palju sus ressurssi on. See tundmine on arenemiseks väga oluline. Kui tahad areneda, tuleb katsuda pääseda välja.”


Dec 29, 2011

lahkumine >< saabumine

Olen mõelnud saabumise ja lahkumise fenomenist. See on palju kontseptuaalsem kui lihtne füüsiline kohalolek või puudumine, see on seotud inimese kui teadvuse mõjuga ühe sotsiaalse grupi, näiteks linnarahva, nii kollektiivsele kui individuaalsele teadvusele. Saabumine tähendab mõju suurenemist ja lahkumine mõju vähenemist või kadu.

Minu sotsiaalne lahkumine toimus vaieldamatu sündmusena, Tartust 22. augustil 2011, kui kõndisin kell neli öösel mööda Narva maanteed bussijaama poole ja sõbrad juhuslike või valitud kallimatega hüvasti jätma tulid. Tunnetasingi kogu toimunut alguses vaid lahkumisaktina, kodulinnast lahkumisena, kuna saabumine polnud veel täielikult toimunud või ei olnud esialgu minu jaoks oluline. Peaasi, et lahkumine ära toimuks. Tahtsin kaduda Tartu palgest mõneks ajaks, et hiljem värskemana tagasi tulla. Kui sotsiaalne lahkumine oli kehaliselt toimunud, algas virtuaalne lahkumine, mis võttis veel umbes kuu, kuivõrd hoidsin kodulinnal silma peal võrgu kaudu. Umbes esimese kuu lõpus mõistsin, et olen kogu aja kuskil vahepeal olnud, lahkunud küll, ent mitte veel kohale jõudnud, sest tol ajal teadsin selgelt, et mind pole peaaegu mitte kellegi jaoks siin uues linnas olemas. Veel. Mul oli siin tuttavaid küll, aga ma ei huvitanud neid ja ega nemad mindki.

Sotsiaalne saabumine toimub, kui end uues kohas teatavaks tehakse, kui uue koha inimesed teavad saabuja olemasolust ja arvestavad sellega. Minu jaoks toimus see aegamööda alates umbes teisest kuust kuni praeguseni. Sotsiaalse saabumisega koos tuleb mentaalne saabumine, vaimne kohalolek. Esialgu olin kehatu fantoomina kohal vaid kodulinnas, võrgu kaudu, mõjutamisjõuta ent huviga. Groningenis toimuv tundus kauge ja minust sõltumatu. Lõplik ja täielik saabumine toimub võib-olla alles esimese aasta lõpus, mille jaoks minul võimalust paraku pole, ent praegu, neljanda kuu lõpus olen justkui enam-vähem kohal. Tean inimesi, pean plaane. Oskan minna ühest kohast teise. Linna veel tervikuna ei tunneta, avastan tihti uut. Saabumine toimub aegamööda, inimeste kaudu teiste inimestega kohtudes, olmeliste tegevuste kaudu, soovi tõttu kohale jõuda.

Uus lahkumine tuleb vist järsem, katkestades kohe kõik kanalid, saabumine samamoodi, kanalid üleöö uuesti ellu puhudes.

Dec 28, 2011

ebaküdoonia

Olen viimasel ajal kogenud geograafilist nihet teadvuses, kus seiklen ühes kohas, ent mõistus tahab registreerida seda hoopis teise kohana. Kuskil varem kirjeldatud siire Tartusse Groningeni tänavatel kestab episoodiliselt edasi. Sihitult linnaseiret jalgsi või rattal viljeledes satun oma peas ikka ja jälle tuttavatesse kohtadesse Eestis. Võib-olla on see sama tunne, mida Tanel Rander Avamaal psühhogeograafiast rääkides kirjeldas, kui ta Mooste nõlvade vahel ekseldes Albaaniasse sattus. Psühhogeograafiline siire ühest kohast teise. Groningenist Tartusse, Tallinnasse, Kambja surnuaeda, Randvere randa. Linnaservas oli endiselt sügis ja kõrged kolletunud lehtedega aiahekid tekitasid Lääne-Eesti rahulikel rannatänavatel kulgemise tunde.

Rattaga linnakeskusest kaugemale veeredes avastasin end pärast lambakarjast ja ponidest mööda sõitmist kõrvallinnas Assenist, kus kõik majad on villad ja omanikud peenutsemise ees tagasi ei kohku, paigutades oma metallist nime nelja korruse kõrgusele trapetsikujulisele lossifassaadile või kujundades hekist sõnad Ҩ t’Huis de Wolf Ҩ. Asseni ja Groningeni vahele jääv tee oli väiksemate (st 3-korruseliste) õlgkatusega majadega palistatud, mõlemal pool teeääres näitasid jaksu kõik lehed kaotanud ebaküdooniapõõsad, kollased viljad võikalt ent vastupidavalt oksaraagude vahel tolknemas, tuues üles kummastavaid mälestusi hoopis kaugest lapsepõlvest.

Dec 27, 2011

heast ja kurjast

Jõuluõhtu veetsin Pakistanist pärit sõbra Sheriga tema pool ühes Groningeni paljudest ühikatest koos korealasest naabriga. Jõime veini ja muud, vaatasime „Family Guy’d“ ja ei teinud jõuludest suurt väljagi. Pakistanis jõule ei tähistata ja Koreas on samal päeval hoopis ühe riigimehe sünnipäev.

mina: “Kas sa oled pärit Põhja-Koreast või Lõuna-Koreast?“
korealane: [hakkab muhisema]
mina: „Kas see oli loll küsimus?“
Sher: „Ma pole vist kunagi kohanud kedagi, kes oleks pärit Põhja-Koreast.“
korealane: „Ma olen pärit Lõuna-Koreast ja isegi mina pole kunagi kohanud kedagi, kes oleks pärit Põhja-Koreast.“

Korealane rääkis, et kui ta teada sai, et Kim Jong Il surnud on, hakkas ta kartma, sest see võib tähendada, et Lõuna- ja Põhja-Korea lähevad omavahel sõtta ja tema peab lahingusse minema.

Sheriga on mul varem ka olnud sõja- ja ohuteemalisi vestluseid. Ükskord õhtul kohvipoest õue astudes tundus pimedas inimesi vaadates, et umbes nüüd, kella 23 aegu hakkavad kuritegelikud jõugud tööle, võrgud hakkavad hargnema. Ütlesin seda Sherile, kes hakkas naerma ja ütles, et see pole Pakistaniga võrreldes mitte midagi. Pakistanis ta ei julgeks öösel niisama tänaval kõndida. See on tõsi, et Groningenis ei teki kunagi ohutunnet. Kõige ärevam tunne, mis tekkida võib, on kerge põnevus ja see ka tavaliselt kujutlusvõimest ärgitatud. Mehhikost pärit tuttav Alejandro naeris sama fenomeni – millega kurjategijad siin linnas tegelevad? Kui Mehhikos äritsetakse kokaiini ja siseelunditega, varastatakse siin rattaid. Kõige organiseeritum kuritegevus ongi keskendunud rataste varastamisele ja nende maha müümisele öösel linnaplatsil purjus tudengitele 7 euro eest.
Muidugi tean, et selline naiivne naeruväärsustunne kurjategijate suhtes on illusoorne ja tuleb olla ettevaatlik, ent nii palju kui mina olen pärast keskööd kuskilt koju seigelnud, on tänavad tühjad või omi asju ajavad.

Dec 13, 2011

essee valmib 400 sõna tunnis

Üleeile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud.Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada, tänaseks koos umbes kümme entusiasti.

Archipels Nitrate (Claudio Pazienza, 2009)

Eile õhtul raamatukogust lahkuda otsustades avastasin peahoone ukse alt sama pundi, kelle pool üleeile peol käisin. Läksime filmikluppi vaatama väga haruldast filmi filmide arhiveerimisest.
Pärast filmi läksime kaheksakesi üle tee pubisse filmidest rääkima. See on siin üks põhitegevus, pubis filmidest rääkimine. Kõige ägedam selle juures oli, et pubis oli KASS. Paksu koheva karvaga hallitriibuline kass jalutas uudishimulikult ent ümbrusega harjunult ringi, hüppas sülle, nuusutas klaase, istus baaripukil ja lakkus käppu, hüppas jukebox'i otsa ja vaatas ringi. Tundus, et ta on juba ammu harjunud pubi lärmiga ja ei lasnud end eriti millestki häirida. Pakkusime, et äkki mõni vana pubikülaline sai õnnetult surma ja sündis uuesti kassina, kes pubist lahkuda ei taha.

Dec 5, 2011

uut ja vana

Kolisin nädal aega tagasi uude korterisse. Seal pole internetti, pesumasinat ega külmkappi, aga see-eest on suured toad, sõbralikud korterikaaslased ja ühised õhtusöögid. Käisin eile koeraga vihmas jalutamas. Jaan Kross kirjutas küll, et heledad aknad on rõõmsad ja märjad, aga tegelikult olime meie koeraga.

Alternatiivide leidmine ajutiselt puuduvate vahendite jaoks on õnnestunud. Internet on raamatukogus, külmkapiks kõlbab rõdu ja pesumasina kasutamiseks käime aeg-ajalt kikivarvul lähedal asuvas ühikas, kus seitsme korruse peale masinaid omajagu on. Viimati sinna minnes leidsime kolmekesi endale masinad küll, muuhulgas sain teada, et see ongi see ühikas, kus kõik ülejäänud eestlased elavad, kus väga mugav diivanisaal on ja kus majajuhataja näeb välja nagu iga teine Hispaania üliõpilane, tänu millele ta meid väga lihtsalt teolt tabas. õnneks ei näinud majajuhataja selles midagi halba, et paar suvalist hipit tema majja sisse hiilivad, et masinaid kasutada, pealegi me oleme ju... selle tüdruku seitsmendalt korruselt, mis-ta-nimi-oligi, külalised.

Täna on Sinterklaasi püha, teine derivaat Püha Nikolausist peale Jõuluvana. Raamatukogu ainult kella neljani lahti ja suur habemik jalutab paari murjamiga - nõgise näoga abiline Zwarte Piet - linna mööda ringi. Lapsed saavad homme hommikul sussi sisse kingituse. Sinterklaasi maiustused on väiksed Kruidnotenid, pisikesed piparkoogilaadsed nööbid, martsipani on ka igal pool igas vormis.
Eelmise nädala inglise keele tunnis sattus Sinterklaas kogemata meie klassi, kuigi tuli õpetajate lastele külla, ent taandus kohe vabandades, kuna me pole need, keda ta otsib ja üleüldse pole me ilmselt väga head lapsed olnud. Kruidnoteneid saime ikka.

Uues valges ja säravas kohas elamine, kus on sõbralik õhkkond, on mulle hästi mõjunud. Parem on olla.

Ilmaks torm ja rahe, vahel petlik päike.

Nov 26, 2011

baasivahetus

Tänane päev kulus maja koristamisele, asjade pakkimisele ja kaks korda pampudega uue korteri vahet sõitmisele. Kolin ära, jess!! Uus korter on kesklinnast veidi kaugemal, aga see-eest värviline ja avar hipikodu. Elan kollases toas, köögis mosaiiksein, korterikaaslasteks kaks hipitsikki JA KOER.


NB! Uus aadress:



Van Royenlaan 22b

Groningen

9721EP



Algab uus aeg



Nüüd teatrisse ja/või peole.

Nov 17, 2011

koolist ja kunstist

Sain esimese hinde - 8 diskursuseanalüüsi eest soouuringutes. 8 tähendab väga hea, sest süsteem on 10-palliline, aga 10 ei saa keegi kunagi ja 9 pannakse ainult kursuse parimale tööle. Diskursuseanalüüs tähendab esseed filmist "Thelma & Louise", kus tegin tegelaste dialoogi põhjal järeldusi nende karakterite arengu kohta seoses soostereotüüpidega. Soouuringud ehk Gender Studies on kursus, kus uurime feminismi & maskulinismi (?) arengut ja olemust, sugudevahelist võimusuhet, erinevusi, sarnasusi.

Lühidalt - jess, head hinded!

Groningeni ülikool on maailma 500 parima ülikooli selleaastases nimekirjas 134. kohal. Tartu Ülikool jagab 50 teise ülikooliga 351.-400ndat kohta.

Huvitav, kuidas kõik õpetajad, kes mul on, on kuidagi ülimalt läbi imbunud sellest, mida nad õpetavad. Nad on kuidagi oma õppeaine kvintessents või neist õhkab midagi nende õppeainele väga olemuslikku.

Dineke ten K. - inglise keel. Suur Hollandi naine, väga paksude poolpikkade hallide juustega, nägu pole kortsus, aga kuidagi mature, väga iseloomulik. Täiuslik briti inglise keel. Suulihased alati väga pingestatud, kui ta räägib. Peale selle räägib ta kogu aeg väga palju või kuidagi ütleb üht lühikest asja väga paljude sõnadega. Could we agree on that, is that okay with you? Is there anyone who would like to suggest anything different or have we all reached a decision here? Küsib alati meie arvamust ja lähtub kollektiivi kompromissist. Väga professionaalne ja meeldiv naine.

Anna B. R. - film visuaalkultuuris. Täielik frukt. Mitte selles mõttes, nagu Keerberg oli frukt, vaid lihtsalt üleni kummaline naine. Hästi pisike ja kõhn, näeb välja väga noor, aga kuna ta on maininud, et tal on doktorikraad, siis ei saa ta ülemäära noor olla. Mingi kummaline kombo ülimast raamatupidaja-nohiklikkusest ja julge stiiliga kunstnikust (või Scooby-Doo Velmast). Tema nii julgelt ja teadlikult eristuv riietumisstiil tekitab tunde, et ta on filmimaailma nii pikalt süübinud olnud, et on endale ka valinud mingi karakteri, mida ta nüüd ennastunustavalt etendab. Kusjuures ta ei libastu kunagi, ta on kogu aeg see veider raamatupidaja-boheem, et tekib tunne, et äkki ta ongi siiralt nii veider. Muidugi üleni armas ja professionaalne õppejõud ka (vist britt), kui ta ainult kõiki loenguid paberilt maha ei loeks...

Annie van der O. - teine film visuaalkultuuris. Esimene mulje temast on professionaalne õppejõud. Kannab ülikonda ja pooleldi metal-, pooleldi tavalisi tänavakingi, blondid sirged juuksed alati lahtiselt seljal. Veidi vanem kui teine filmiõppejõud. Üli-sofistikeeritud (jah) inglise keelega. Esimeses loengus panin huvi pärast kõik tema akadeemilised sõnapärlid kirja. Pikemalt vaatlusel selgub, et ta on üsna organiseerimata, sest ta reisib palju, ootamatult ja kaugele (Lõuna-Aafrikast Kanadasse on short notice). Ta on väga vaimustuses filmiteooriast ja on sel alal üsna palju tööd teinud ja tunnustust saanud.

Ester J. - soouuringud. Kileda häälega närviline naine. Keha on veidi mehelik, samas füüsiline kohalolek ja iseloom on naiselikult hüsteeriline (andke andeks nende kohutavate seksistlike siltide pärast, lihtsalt selline mulje on jäänud ja kuna tegemist on soouuringute õppejõududega, õigustab selline sildistamine end erilise eneseiroonia tõttu). Tema yin küll yang'iga harmoonias pole. Võimalik, et lesbi.

Johanna van H. - teine soouuringud. Üleni naiselik, vormikas ja võimukas blond naine. Väga palju reisinud ja väga uhke selle üle. Räägib kursusel olevate hispaanlastega vahepeal spontaanselt hispaania keeles. Ühes loengus tegi kiire sissejuhatuse semiootikasse ja see oli ainus kord, kui nägin, et ta pole päris kindel, millest ta räägib. Taas, naiselikult organiseerimata ja emotsionaalne. Professionaalne ja haritud, aga võib-olla jätab ta lihtsalt oma enesekindluse tõttu sellise mulje. Võimalik, et lesbi.

Kolmapäevahommikuti käin kohustuslikus korras kinos vanu filme vaatamas, sest need on filmikursuse õppekavas sees. Enne seda on aovalges soouuringute tund, mis on alati huvitav, sest see on seminarivormis ja grupp on väike. Kolmapäevaõhtuti on filmiloengud, mis toimuvad suures klassiruumis ja on põnevad, aga olenevalt kofeiinitasemest veres vahel veidi uinutavad. Olen erinevatel põhjustel siin olemise jooksul (pea 3 kuud) ära vaadanud 34 filmi.
Kuna inglise keel toimub kaks korda nädalas, on tunne, et see on põhiaine, mida siin õpin. Homme alustan 1200-sõnalise essee kirjutamist. Kuna oluline on vorm ja teema vaba, valisin ainsa teema, mida viimasel ajal piisavalt põhjalikult käsitlenud olen - immateriaalne kunst.

Kunstist olen muidu kaugele nihkunud. Täna tegin koolist poppi ja sõitsin sõpradega rongiga lähilinna Zwollesse kunstinäitusele. Väga hea tunne oli taas lõuendi, foto, videoekraani ees seista ja teosesse imenduda, ent teadvuse voog eriti ei rikastunud. Kunstikooli haridusega sõber Job selgitas piltide kontseptsioone ja poolelt sõnalt pöördus minu poole, et miks ma ometi midagi ei vasta, ise õpin semiootikat ja kunstiajalugu, aga mida ma oskan vastata...

Näituse põhiteema oli valgus ("Meer Licht"). Lemmikteos oli väike ruum, kus rippus üks elektripirn, väga madalal, valgustugevus timmitud kuuvalgusega samale tasemele.* Samas oli rammestunult meeldiv tunne vaadata videot, mida kunagi Kumus vilksamisi näinud olen, kuidas üks mees kõnnib rahulikult jäälõhkuja ees mööda külmunud merd.**


* Light bulb to stimulate moonlight, Katie Paterson 2008
**Nummer Acht. Everything is going to be allright, Guido van der Werve 2007


Nov 5, 2011

Melkweg

Eile käisin kanadalasest kursavenna pool toidupeol. Taimse chili valmistamise võistlus, Brasiilia tiim võitis, Poola Pannkoogid jäid teiseks. Kursavend elab ühes paljudest Groningeni ühikatest, hiiglaslik 4-korruseline maja, millel on vist kolm tiiba, iga tiiva igal korrusel on kaks tuba, kes jagavad kööki ja vannituba. Kuna sektsioonid omavahel ustega ühendatud pole, tuleb külas käia katuse kaudu. Üks elanik rääkis, kuidas käis septembri alguses iga päev rätikuväel üle katuse, et naabrite duširuumi kasutada, kuna enda oma oli umbes. Sinna lõpuks pidu koonduski, tuletõrjeredeli kaudu katusele. Juttude järgi pidi olema parim koht, kus päikesetõusu või -loojagut vaadata.
Üleeile sattusin ühte teise ühikasse, välistudengid kutsusid õhtust sööma. Too ühikas oli palju kaugemal kesklinnast, vist vana haigla või kool, hiiglaslikud toad pikkade koridoride ääres, kööki jagavad 15 inimest. Pidu oli õhulisem, juhuslike sisse- ja väljajalutajatega. Öösel koju vändates eksisin esialgu ära, teisel katsel leidsin üles raudteerööpad, mis koju juhatasid.

Sügis on siin veel vägev, aega jäänud umbes 2,5 kuud. Pean plaani korterit vahetada, sest omanik, tõeline Armeenia matroon, tahab jõuluks kallimaga sisse kolida. Võib minna kitsaks.


Oct 3, 2011

Bhourrrtangõa

Pühapäeval käisin pea tosina erasmuslasega lähedalasuvas linnas Bourtange's. 16. sajandil linnuseks ehitatud linna eripära on viisnurkne põhiplaan, mida järgib nii tänavate paigutus kui ümbritseva kanali kuju. Igasse tippu oli paigutatud kahur ja igasse külge vaatetorn, mille juurest jooksid väiksed rajad tänavateni, mis viisid täpselt keskpunkti kokku.


Kahuripauku demonstreerisid seitse musketärikostüümi maskeerunud kohalikku, kes panid püüdlikult, ent läbikumava (või autentsust taotleva?) ükskõiksusega püssi palgesse ja ehmatasid paukudega koeri . Linnaplatsile oli kogunenud paras kari turiste, sest oli pühapäev ja päike paistis. Pärast püssipauku marssisid musketärid kahuri juurde ja näitasid, kuidas seal asi käib, marsisammul nalju tehes, pauk tuli valjem ja meie pundis olnud poiste silmad lõid särama.

Käisime kanuuga kanalil sõitmas. Kuigi pildil tunduvad kanalid laiad ja takistusteta, polnud üldse raske kolmekesi aerutada püüdes vastu kaldaserva põrgata või kogu kanuu pajupõõsa alt läbi juhtida nii, et silmade pähejäämiseks tuli selili paati heita. Olime esialgu kiireim tiim, näitasime suunda ja eeskuju. Veidi hiljem jõudsid teised kolm paati järele, põrkasid meiega veidi kokku, rebisime sellegipoolest ette, sildade alt läbi, vastu kallast, ruttu tagasi, edasi-edasi, väike paus mäevarjus, kolm parti paremat kätt, kuni lõpuks avastasime end suure lageda järve keskelt, ees vaid liivalaid ja Saksamaa. ootasime teised järele. tegime järve keskel miitingu. üks kaheline paat kuskil kaldamudas. läksime tuldud teed tagasi.

Kui kolm paati neljast olid tagasi jõudnud, istusime varjus, pea sügisesest tuumapäiksest veidi tuikamas, tegin uusmeremaalase Nickiga õlled, mil pudelil parukas mees, kuni jõudsid tagasi Karolina ja Marjorie, hoopis teiselt poolt. Kõik tundus juba läbi olevat, kuni Marjorie hooletu käeliigutusega oma fotokaamera vette lükkas.

Järgnes pooltund prantsuskeelset kisa, aeru, reha ja sumbaga kanalipõhja urgitsemist, veidi paanilist elevust, kuni kanadalane Adam lõpuks vette sukeldus ja vaese kaamera välja tõi.

Bourtange'ist lahkumine oli kõvasti raskem kui sinna saabumine. Kõige pealt tuli Groningenist Winschotenisse sõita ja sealt bussi või taksoga Bourtange'i. Tagasi tulles lootsime sama plaani peale, ent kella 6 paiku õhtul bussipeatuses transpordifirmasse helistades selgus, et buss saab tulla kahe ja takso kolme tunni pärast. Jalutasime tagasi linna, kus keskplatsil oleva kahe välikohviku peale kokku oli jäänud kaks laudkonda turiste. Läksime kolmandaks. Kohalikud õlled, jutustasime jutte. Kaks tundi hiljem tagasi taksoparki jõudes oli veel aega oodata. Õhtu oli juba pime, olime kümnepealine hilisteismeliste punt võõras kohas, nii et õudusfilmistsenaariumid olid kerged tulema. Meelde tuli nali ""Kärbeste Jumal" tuleb ära"..
Kui esimena takso lõpuks jõudis, tegi juht esialgu aeglaselt ühe sigareti, jutustas ühega meie kahest poisist, kes hollandi keelt rääkisid, ja tegi süsteemi selgeks... Pidime ootama veel järgmist bussi, et kõik peale mahuksid. Süsteem oli piisavalt veider, et meid tasuta Winschotenisse visata, kuid liiga keeruline, et seda inglise keeles seletada.
Kui esimene takso Winschotenisse jõudis, olid kõik veel kindlad, et jõuame rongi peale, mis poole tunni pärast Groningeni sõidab. Ei jõudnud. Teine taksotäis jõudis täpselt siis, kui rong oli perroonilt lahkunud. Järgmiseni tund aega.
Otsustasime linna sisse jalutada ja kuskilt öist toitu leida. Kui päeval seal linnas käies olid kõik tänavad täiesti inimtühjad olnud (nagu Hollandi väikelinnades pühapäeviti ikka), kostus nüüd nurgatagustest pubidest ja baaridest tantsumuusikat. Akendest ja õuedest paistsid ainult õllesõõmused pensionärid või üleni tätoveeringuid täis varakeskealised. Valisime suvalise türgi kiirtoidukoha, mis jäi kõikidest pubidest ohutusse piidlemiskaugusesse. Teisele rongile jõudsime õigeaegselt, laste silmad unepunased, vestlus naerusuine.

Sep 25, 2011

dank u wel

Juuksed värskelt lõigatud, joon piparmünditeed.
Päike paistab seljale, naaberkorterist kostab pühapäevast tümmi ja püüan Lotmani artiklipikkust selgitust mütoloogilise ja deskriptiivse teadvuse erinevusest kuidagi ühte inglisekeelsesse esseesse sobitada, juba kolmandat päeva. Tähtaeg ripub pea kohal nagu tuuleveski. Kui virgaks hakkan, alustan sõpradega saksa ja portugali keele harjutamist.

Üleeile registreerisin end linnakodanikuks ja tegin pangakonto, kõik ühe pooltunni sees. Nüüd küllap tööd otsima. Esimene Hollandi sõber on Jaanus (õigemini hollandi versioon sellest nimest, kõlas nagu Jaanus), kellega kolmapäevahommikul filmiloengu kinoseansil kõrvuti istuma sattusin. Lubas mind mõnikord Warholi pubisse kutsuda, loodan, et kutsub, ja võtab sõbrad ka kaasa.

Kogu sellele pühapäevaoptimismile vaatamata on sotsiaalne narratiiv alles praegu hakanud mu ees lahti rulluma, kõik tundub olevat alles alguses. Olen siin olnud 3 päeva kauem kui kuu. (pealkirjaks ainus väljend, mida siiani oskan - aitäh)