dank u wel

Juuksed värskelt lõigatud, joon piparmünditeed.

Päike paistab seljale, naaberkorterist kostab pühapäevast tümmi ja püüan Lotmani artiklipikkust selgitust mütoloogilise ja deskriptiivse teadvuse erinevusest kuidagi ühte inglisekeelsesse esseesse sobitada, juba kolmandat päeva. Tähtaeg ripub pea kohal nagu tuuleveski. Kui virgaks hakkan, alustan sõpradega saksa ja portugali keele harjutamist.

Üleeile registreerisin end linnakodanikuks ja tegin pangakonto, kõik ühe pooltunni sees. Nüüd küllap tööd otsima. Esimene Hollandi sõber on Jaanus (õigemini hollandi versioon sellest nimest, kõlas nagu Jaanus), kellega kolmapäevahommikul filmiloengu kinoseansil kõrvuti istuma sattusin. Lubas mind mõnikord Warholi pubisse kutsuda, loodan, et kutsub, ja võtab sõbrad ka kaasa.

Kogu sellele pühapäevaoptimismile vaatamata on sotsiaalne narratiiv alles praegu hakanud mu ees lahti rulluma, kõik tundub olevat alles alguses. Olen siin olnud 3 päeva kauem kui kuu. (pealkirjaks ainus väljend, mida siiani oskan - aitäh)

möödasõit vastutuules

Käisin eile nädal tagasi kohatud tsiki sünnipäevapeol. Istusime kümnekesi pubis, põhiliselt belglased ja sakslased, ja rääkisime Belgia õlledest (jõin mingit kummaliselt haput kraami). seltskond oli sõbralik ja lapselikult tore, eriti sünnipäevalaps ise, minuvanune ameeriklanna Michelle, kes säravalt naeratas, juues alkoholi asemel koolat ja vett. Kui pannkoogikohvikutest rääkima hakkasime, tuli välja, et olen vegan, mille peale noored rõõmsalt teatasid, et ei suudaks olla taimetoitlased, ja milleks olla vegan, kui võid süüa vabalt ringi jooksvate kanade mune. Olukord oli piisavalt pubine ja kaootiline, et ma ei hakanud midagi selgitama, samas süda kurvastas, kuna nende säravad naeratused ei teadnud, kust see tuleb, mida nad söövad. Ainult belglane Niels oli ütles, et püüab süüa vähem liha, sest tema teab.

Siiani on vegan olla olnud väga kerge (alustasin projekti saabumise päeval, 22. augustil). väga õige tunne, kiusatusi pole, viitsin korralikult süüa teha. Isegi magusaisu pole rohkem kui puuviljade järele. Mu korterikaaslane on taimetoitlane, nii et lihavaba keskkond .) Hakkasin veganiks (esialgu projektikorras 6 kuuks), sest ma pole kunagi eriline liha ega juustu fänn olnud ja rõõska piimagi ühikasse ei hangi, niisiis otsustasin liikuda otsustava sammu tervislikuma toitumise suunas, mis on ühtlasi eetilisem, kuna ei toeta loomade ebainimlikku (kui vastuoluline sõna - inimlikkus) kohtlemist toidutööstuses, mida liha, piima, juustu ja muna söömine paratamatult teeb. Seega menüü koosneb juur- ja puuviljadest, kaunalistest, pähklitest ja teraviljast. Ma pole kunagi varem end 3,5 nädalat järjest nii hästi tundnud, ausalt. Kuidagi ääretult õige tegu tundub see olevat, ei mingit kõhklust toidupoes ega köögis. Näiteks dilemma juustuvõileivaga - maitseb päris okeilt, samas mitte nii hästi, et loobuda ei suudaks, mitte eriti tervislik ja kokkuvõttes lihtsalt halvaks läinud piim, mis on saadud lehma masinaga lüpstes. Nüüd kadunud! Avokaado-tomativõilevaga on oluliselt vähem moraalset muret ,)

Mu esimene põhjus veganiks hakkamisel ei olnud loomad, aga nüüd on see teema kuidagi järjest rohkem esile kerkinud. Piimapakki laual nähes tundub see kuidagi ülimalt ebavajalik, sest see piim on saadud ühe looma puuri panemise hinnaga. Kes kardab, et loomsest toidukraamist loobudes jään millestki olulisest ilma, siis pole põhjust, sest mu toidulaud on rikastunud kümnete muude asjadega, mida ma varem ei söönud. Ma ei leia, et mul oleks vaja juua lehmapiima - veganitele tuntud vastuväide - ükski teine loom ei tarbi teisest liigist imetaja piima. Samuti, liha - inimeste hammaste järgi on kerge mõista, et meie liik pole mõeldud liha sööma (võrdle enda kihvi kassi kihvadega). Pealegi on ühiskonnas lihast loobumise kogemusest tehtud järeldused juba nii laialt levinud, et ma ei karda "mingitest ainetest ilmajäämist". Vitamiini B12, mida on näiteks munas, mida ma ka ei söö, võtan tabletina. Ainus toidulisand.

Ma pole vihane vegan, kes vastu rinda taob ja kõiki lihasööjaid laimab, mulle lihtsalt praegu tundub, et selline eluviis on minu jaoks kõige loomulikum, tervislikum ja süütundevabam.

Vihane vegan, aga õige sõnumiga äge video: http://www.youtube.com/user/Shell123ey#p/u/1/0F3w-XC3UJ4

,)

Sellega seoses meeldib mulle Hollandi ühiskonnas see, kui avalikult lastakse ebamoraalsuse vastu võidelda. Küllap tänu sellisele suhtumisele ongi Holland üks esimesi riike, kus geid võivad abielluda ja kus kanep on legaliseeritud. Paar päeva tagasi linnas ringi sõites märkasin oma kodu lähedal kabanduskvartali hoovi üles pandud hiiglaslikke plakateid, mille mõlemal poolel olid pildid sigadest. Ühel pool olid rõõmsad looduses või talus elavad sead, kellega inimesed käitusid sõbralikult, ja teisel pool plakatit olid toidutööstuse sead, pisikestes puurides, jõhkralt tapetud või kohutavates tingimustes oma järge ootamas. Piltide juures olid selgitused, kuidas loomi toidutööstuses koheldakse koos mingi organisatsiooni kontaktandmete & annetusarvega.

See on nii õige, et seda probleemi avalikult arutatakse.

hommik ookeanis

Paar viimast päeva on olnud puhas progress. Mõõduka kiirusega, aga progess sellegipoolest.

Esmaspäeval väntasin nelja kilomeetri kaugusele spordikluppi rattatrenni, nädalalõpul samasse üldfüüsilist tegema. Spordiklubi asub Groningeni teises, Zernike ülikoolilinnakus, kus asub teadusülikool. Sinna kohale jõudes muutus keskkond äkitselt, nagu teine planeet. Teadusülikooli õppehooned olid kuplikujulised ja paigutus äärmiselt korrapärane, tudengid liikusid väikestes parvekestes nagu olevused teisest liigist, rattad lisajäsemetena all.

Tol õhtul kutsus kunstide teaduskond oma välismaa noored kokku ja tegi tudengiteatris poolformaalse kohtumispärastlõuna. Pärast olmekorralduse loengut kulges publik baari, et saada nägudele nimesid ning ehk minna kaugemalegi what'syourname-whereareyoufrom-vestlusest. RuG tervitas oma õpilasi peoga, kuhu hiljem kollektiivselt suundusimegi. Õhtu lõppes Belgia poistega peahoone ette monteeritud bändilava piieldes.

Järgmisel pärastlõunal toimus esimene tund - English Proficiency Minor ehk akadeemiline inglise keel. Skoor tõusis veel ühe Belgia poisi võrra, tund ise oli vägev ja hariv. Tundus, et saan targaks. Sama tunne tekkis tänases filmianalüüsi loengus, kus konspekteerisin huvi pärast õppejõu akadeemilisi sõnapärleid.

Öine seiklus jäi koduseinte vahele, sest köögilagi hakkas vett tilkuma. Öösel oli metsik torm ja vihm, mis ujutas niigi kaseseemneid täis veerennid üle. Mööda lambijuhet nirises halastamatult vett, mis tekitas kuplilt tilkudes paraja duši. Linoleum ujus. Katsin põranda reklaamibrošüüridega, mis siin paar korda päevas postiluugist sisse poetatakse, nii et neid oli juba paras kuhi tekkinud, ja panin veejoa alla ämbri. Hommikul ei olnud olukord parem, köögis sadas endiselt, arutasime korterikaaslase Hannah'ga, kas asi on vihmas või lõhkenud torudes. Hiljem linnaskäigult tagasi koju jõudes tegutses välise veerenni juures asjalik töömees, kes lõpuks pea ööpäeva kestnud olukorra rõdult sisse-välja-katusele ronides päästis.

Aga tänase päeva parim uudis on, et saan end lõpuks linnakodanikuks registreerida! Sest landlord andis järele. See tähendab, et saan täiesti legaalselt Groningenis elada, teha kohaliku pangakonto ja mitte maksta pangale sularaha eest vahendustasu, ja mis kõige toredam - hankida töö! Kuigi viimane võib mu umbkeelsuse tõttu olla gaasitehase koristamine.

(Gaasitehas, muide, on hiljuti pargisügavustest avastatud ülivägev futumaja, sajasilmne punastest tellistest ja sinisest klaasist püramiid, mille fassaad meenutab otsevaates Fritz Langi "Metropolise" avakaadrit.)

Pilt: Sibco Feenstra

Oude Kijk in 't Jatstraat

Käisin ühel erasmuslaste peol, kus suutsime pundiga esialgu leida vaid täiesti inimtühju baare, kus mürtsus popmuusika ja led-prožektorid ruumi maitsekust värvitäppidega kahandasid. Grupp hoidis kokku, liikudes ühest baarist teise pika ja kõhna mustanahalise prantslase juhtimisel, kelle sümpaatne nägu karjal silma peal hoidis, samal ajal pikkade kätega õiget suunda näidates. Vestlesin ühe Saksamaal üles kasvanud Bosnia poisiga Jugoslaavia sõdadest ja dubstepist ning vahetasin sõnu lapstudengitega Indiast ja Hispaaniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kuid kellegagi päriselt kontakti ei leidnud. Minu jaoks lõppes pidu tantsubaaris Rumba, kui hispaanlased prantslastega põranda vallutasid ja isegi kolmas väike hele hollandi õlu ei suutnud täiesti juhuslikest inimestest koosnevat seltskonda paeluvamaks muuta.

Linnapale on siiani olnud malbelt sõbralik. Täna paistis päike ausalt ja siiralt, laskmata end aeg-ajalt varjutada vihmapilvedel, mis siin pool Euroopat eriti kavalalt pea kohale kulgevad. Sain kolmandal päeval korteri, koos millega kaasa veidi bürokraatiajamu, teisel nädalal ilusa suure musta värvi omafietsi koolivennalt, kes lisatööna rattaid parandab. Kool pole veel alanud, olen ainult paberitega siia-sinna käima pidanud. Nädala alguses kolis ka esimene korterikaaslane sisse, sakslanna Hannah, kes alustab bakaõpinguid psühholoogias. Tagasihoidlik neiu, kes vaatamata oma esmapilgul arale karakterile on üllatavalt palju reisinud. Hängisin temaga aktusel ja mujal, kuulates kriitilist analüüsi Ameerika kultuurist, mille sees elas ta kogu eelmise aasta.

Esimene koolikutse toimus 31. augustil. Infomess. Vestlesin juurat õppima tulnud poisiga Slovakkiast (esimene idaeurooplane, keda kohtan!), kellega on meil loengud samas majas.

Samas küsis üks ameeriklane, et kas pidin Eestist Hollandisse tulekuks viisa hankima.

Armeenia perekond, kes seda korterit välja üürivad, tõid mulle ilusa punase Rijksuniversiteit Groningeni kilekotitäie kartuleid ja sibulaid.