Oct 3, 2011

Bhourrrtangõa

Pühapäeval käisin pea tosina erasmuslasega lähedalasuvas linnas Bourtange's. 16. sajandil linnuseks ehitatud linna eripära on viisnurkne põhiplaan, mida järgib nii tänavate paigutus kui ümbritseva kanali kuju. Igasse tippu oli paigutatud kahur ja igasse külge vaatetorn, mille juurest jooksid väiksed rajad tänavateni, mis viisid täpselt keskpunkti kokku.


Kahuripauku demonstreerisid seitse musketärikostüümi maskeerunud kohalikku, kes panid püüdlikult, ent läbikumava (või autentsust taotleva?) ükskõiksusega püssi palgesse ja ehmatasid paukudega koeri . Linnaplatsile oli kogunenud paras kari turiste, sest oli pühapäev ja päike paistis. Pärast püssipauku marssisid musketärid kahuri juurde ja näitasid, kuidas seal asi käib, marsisammul nalju tehes, pauk tuli valjem ja meie pundis olnud poiste silmad lõid särama.

Käisime kanuuga kanalil sõitmas. Kuigi pildil tunduvad kanalid laiad ja takistusteta, polnud üldse raske kolmekesi aerutada püüdes vastu kaldaserva põrgata või kogu kanuu pajupõõsa alt läbi juhtida nii, et silmade pähejäämiseks tuli selili paati heita. Olime esialgu kiireim tiim, näitasime suunda ja eeskuju. Veidi hiljem jõudsid teised kolm paati järele, põrkasid meiega veidi kokku, rebisime sellegipoolest ette, sildade alt läbi, vastu kallast, ruttu tagasi, edasi-edasi, väike paus mäevarjus, kolm parti paremat kätt, kuni lõpuks avastasime end suure lageda järve keskelt, ees vaid liivalaid ja Saksamaa. ootasime teised järele. tegime järve keskel miitingu. üks kaheline paat kuskil kaldamudas. läksime tuldud teed tagasi.

Kui kolm paati neljast olid tagasi jõudnud, istusime varjus, pea sügisesest tuumapäiksest veidi tuikamas, tegin uusmeremaalase Nickiga õlled, mil pudelil parukas mees, kuni jõudsid tagasi Karolina ja Marjorie, hoopis teiselt poolt. Kõik tundus juba läbi olevat, kuni Marjorie hooletu käeliigutusega oma fotokaamera vette lükkas.

Järgnes pooltund prantsuskeelset kisa, aeru, reha ja sumbaga kanalipõhja urgitsemist, veidi paanilist elevust, kuni kanadalane Adam lõpuks vette sukeldus ja vaese kaamera välja tõi.

Bourtange'ist lahkumine oli kõvasti raskem kui sinna saabumine. Kõige pealt tuli Groningenist Winschotenisse sõita ja sealt bussi või taksoga Bourtange'i. Tagasi tulles lootsime sama plaani peale, ent kella 6 paiku õhtul bussipeatuses transpordifirmasse helistades selgus, et buss saab tulla kahe ja takso kolme tunni pärast. Jalutasime tagasi linna, kus keskplatsil oleva kahe välikohviku peale kokku oli jäänud kaks laudkonda turiste. Läksime kolmandaks. Kohalikud õlled, jutustasime jutte. Kaks tundi hiljem tagasi taksoparki jõudes oli veel aega oodata. Õhtu oli juba pime, olime kümnepealine hilisteismeliste punt võõras kohas, nii et õudusfilmistsenaariumid olid kerged tulema. Meelde tuli nali ""Kärbeste Jumal" tuleb ära"..
Kui esimena takso lõpuks jõudis, tegi juht esialgu aeglaselt ühe sigareti, jutustas ühega meie kahest poisist, kes hollandi keelt rääkisid, ja tegi süsteemi selgeks... Pidime ootama veel järgmist bussi, et kõik peale mahuksid. Süsteem oli piisavalt veider, et meid tasuta Winschotenisse visata, kuid liiga keeruline, et seda inglise keeles seletada.
Kui esimene takso Winschotenisse jõudis, olid kõik veel kindlad, et jõuame rongi peale, mis poole tunni pärast Groningeni sõidab. Ei jõudnud. Teine taksotäis jõudis täpselt siis, kui rong oli perroonilt lahkunud. Järgmiseni tund aega.
Otsustasime linna sisse jalutada ja kuskilt öist toitu leida. Kui päeval seal linnas käies olid kõik tänavad täiesti inimtühjad olnud (nagu Hollandi väikelinnades pühapäeviti ikka), kostus nüüd nurgatagustest pubidest ja baaridest tantsumuusikat. Akendest ja õuedest paistsid ainult õllesõõmused pensionärid või üleni tätoveeringuid täis varakeskealised. Valisime suvalise türgi kiirtoidukoha, mis jäi kõikidest pubidest ohutusse piidlemiskaugusesse. Teisele rongile jõudsime õigeaegselt, laste silmad unepunased, vestlus naerusuine.

No comments:

Post a Comment