Üleeile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud.Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.
Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu.
Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada, tänaseks koos umbes kümme entusiasti.
Archipels Nitrate (Claudio Pazienza, 2009)
Eile õhtul raamatukogust lahkuda otsustades avastasin peahoone ukse alt sama pundi, kelle pool üleeile peol käisin. Läksime filmikluppi vaatama väga haruldast filmi filmide arhiveerimisest.
Pärast filmi läksime kaheksakesi üle tee pubisse filmidest rääkima. See on siin üks põhitegevus, pubis filmidest rääkimine. Kõige ägedam selle juures oli, et pubis oli KASS. Paksu koheva karvaga hallitriibuline kass jalutas uudishimulikult ent ümbrusega harjunult ringi, hüppas sülle, nuusutas klaase, istus baaripukil ja lakkus käppu, hüppas jukebox'i otsa ja vaatas ringi. Tundus, et ta on juba ammu harjunud pubi lärmiga ja ei lasnud end eriti millestki häirida. Pakkusime, et äkki mõni vana pubikülaline sai õnnetult surma ja sündis uuesti kassina, kes pubist lahkuda ei taha.
No comments:
Post a Comment