Jõuluõhtu veetsin Pakistanist pärit sõbra Sheriga tema pool ühes Groningeni paljudest ühikatest koos korealasest naabriga. Jõime veini ja muud, vaatasime „Family Guy’d“ ja ei teinud jõuludest suurt väljagi. Pakistanis jõule ei tähistata ja Koreas on samal päeval hoopis ühe riigimehe sünnipäev.
mina: “Kas sa oled pärit Põhja-Koreast või Lõuna-Koreast?“
korealane: [hakkab muhisema]
mina: „Kas see oli loll küsimus?“
Sher: „Ma pole vist kunagi kohanud kedagi, kes oleks pärit Põhja-Koreast.“
korealane: „Ma olen pärit Lõuna-Koreast ja isegi mina pole kunagi kohanud kedagi, kes oleks pärit Põhja-Koreast.“
Korealane rääkis, et kui ta teada sai, et Kim Jong Il surnud on, hakkas ta kartma, sest see võib tähendada, et Lõuna- ja Põhja-Korea lähevad omavahel sõtta ja tema peab lahingusse minema.
Sheriga on mul varem ka olnud sõja- ja ohuteemalisi vestluseid. Ükskord õhtul kohvipoest õue astudes tundus pimedas inimesi vaadates, et umbes nüüd, kella 23 aegu hakkavad kuritegelikud jõugud tööle, võrgud hakkavad hargnema. Ütlesin seda Sherile, kes hakkas naerma ja ütles, et see pole Pakistaniga võrreldes mitte midagi. Pakistanis ta ei julgeks öösel niisama tänaval kõndida. See on tõsi, et Groningenis ei teki kunagi ohutunnet. Kõige ärevam tunne, mis tekkida võib, on kerge põnevus ja see ka tavaliselt kujutlusvõimest ärgitatud. Mehhikost pärit tuttav Alejandro naeris sama fenomeni – millega kurjategijad siin linnas tegelevad? Kui Mehhikos äritsetakse kokaiini ja siseelunditega, varastatakse siin rattaid. Kõige organiseeritum kuritegevus ongi keskendunud rataste varastamisele ja nende maha müümisele öösel linnaplatsil purjus tudengitele 7 euro eest.
Muidugi tean, et selline naiivne naeruväärsustunne kurjategijate suhtes on illusoorne ja tuleb olla ettevaatlik, ent nii palju kui mina olen pärast keskööd kuskilt koju seigelnud, on tänavad tühjad või omi asju ajavad.
:D:D @ küsimus
ReplyDelete