Täisring

Uhh. Täna on 1. oktoober 2012, täpselt aasta tagasi olin alustamas teist Hollandi-kuud, alles sisseelamise alguses ja kohanud vaid paari inimest oma hilisemast parimate sõprade pundist. Nüüd on kogu kogemus selja taga ja ma pole üldse kindel, kas täna on kõige õigem päev reflekteerimiseks, ent kui mitte praegu siis kunas veel. 

Kui Gronni-kogemusele tagasi mõtlen, ei oska ma üldsõnaliselt kokku võtta, mis selle kõige väärtuslikum osa oli. Avastan ennast üsna tihti vestlustesse lisamast, et Hollandis oli... Peale selle tulevad isegi loengutes tihti flashback'id materjalidesse, mis seal läbi töötasin, kuna need kursused, mida seal võtsin, olid ülihuvitavad ja väga põhjalikud. Samas meenub kerge üksildustunne, kui meenutan, ja mälestus sellest, et ma polnud endaga päris rahul suurema osa ajast. 

Täiesti üksinda võõrasse keskkonda sisenedes on esimene ülesanne ennast identifitseerida. Selleks, et ennast võõrastele kuidagi esitleda, tuleb omaks võtta kindel identiteet, mida siis teistele näidata. Kodulinnas pole see probleem, kuna esiteks on siin korralik turvavõrk vanadest sõpradest, kellega ma ei pea vaeva nägema, et nad mind tundma tahaksid õppida, ning teiseks ei pea ma kodulinnas pingutama, et olla nähtav, sest ma juba olen nähtav, laia tutvusringkonna kaudu, oma aastatepikkuse tegevuse kaudu. Võõrasse keskkonda elama asudes pole mind esialgu sotsiaalselt olemas, ma ei eksisteerigi enne, kui end kellelegi tutvustan, enne, kui keegi mind endale teadvustab. Ja selleks, et keegi mind endale teadvustaks, pean tunduma talle huvitav. Aga selleks on vaja olla isiksus. Enese taasidentifitseerimine ei saa kaua aega võtta, sest mul pole seal linnas palju aega. Pean ennast kiiresti leidma, et siis leida teisi.

Mäletan, et praegu aasta tagasi, kui olin Groningenis juba umbes kuu aega olnud, tundus mulle endiselt, et olen alles täiesti alguses - kuigi mul oli juba korter, kool ja ratas. See tunne kestis tegelelikult esimesed kolm kuud. Mul läks inimeste leidmisega kaua aega, kuna olin eneseleidmise aegluse tõttu võõraste seas häbelik. Peale selle oli seal tuhandeid minuga täpselt samas olukorras olevaid erasmuslasi ja noori tudengeid. Käisin erasmuslaste kogenemistel ka, ent mõistsin ruttu, et nemad pole need inimesed, keda otsin. Hiljem õnneks leidsin mõne oma inimese.

Üks projektidest, mida Hollandisse jõudes alustasin, oli vegan olemine. Seda projekti saatis täielik ja kõhklematu edu, eriti Hollandis, nii et jätkasin kodumaale naastes. Eriti Hollandis, kuna seal oli vegan olemine kuidagi sotsiaalselt suurema au sees, inimeste reaktsioonid olid kas "Kui tubli!", "Ma ei söö ka eriti liha..." või "Ma olen ka taimetoitlane/vegan." Eestis kohtan rohkem "aa" ja "ahah" vastuseid. Mul oli seal isegi mõni veganist sõber ja mõni, kes lihtsalt ei söönud liha, Eestis on neid vähem, kuigi kogukond on olemas. Projekt Vegan lõppes 23. septembril 2012, kestes oodatud 6 asemel 13 kuud. Lisasin menüüsse kala.

Ma ei hakka Hollandi narkopoliitikast, nagu enne lubatud, eraldi postitust tegema, kuna ma lihtsalt ei mäleta enam nii hästi Eesti ja Hollandi eripärasid selles osas. Tegin Groningenis väikse uurimuse selle kohta, aga praegu pole aega materjali enam uuesti läbi töötada. Põhimõtteliselt mida ma tahtsin öelda, oli see, et Eesti, kes praegu tundub kahe vahel olevat, peaks Hollandi narko- (ja ka partnerluslepingute) poliitikast eeskuju võtma, kuna nende põhimõtted annavad inimestele palju mõistlikke valikuvõimalusi. Hollandis on narkokuritegevuse ja kuritarvitamise protsent madalam kui Euroopa keskmine ning ma usun, et Eesti on piisavalt arenguvõimeline, et kunagi sama kaugele jõuda. Mu seisukoht peegeldub üsna hästi selles artiklis. 

Kokkuvõttes oli see kogemus nagu inkubaatoris küpsemine, tundsin ennast seal veidi sotsiaalselt isoleerituna, kuigi see oli rohkem mu enda valikute kui avatud võimaluste tõttu. Mul seal endaga tegelemiseks palju aega, mis on väärtuslik, sest ma olen nii noor. Kui olin tagasi tulnud, ütles üks sõber, et mul oleks justkui parem kontroll enda ja olukorra üle. Prioriteedid ja eesmärgid said paika seatud.

Selle blogi Hollandi-seiklus on nüüd möödas, nii et nüüd hakkab blogi täitma reisipäeviku funktsiooni, kui kunagi taas mõnele pikemale lähetusele peaksin minema. Senikauaks - arhiiv ja mälestused.