Kolisin nädal aega tagasi uude korterisse. Seal pole internetti, pesumasinat ega külmkappi, aga see-eest on suured toad, sõbralikud korterikaaslased ja ühised õhtusöögid. Käisin eile koeraga vihmas jalutamas. Jaan Kross kirjutas küll, et heledad aknad on rõõmsad ja märjad, aga tegelikult olime meie koeraga.
Alternatiivide leidmine ajutiselt puuduvate vahendite jaoks on õnnestunud. Internet on raamatukogus, külmkapiks kõlbab rõdu ja pesumasina kasutamiseks käime aeg-ajalt kikivarvul lähedal asuvas ühikas, kus seitsme korruse peale masinaid omajagu on. Viimati sinna minnes leidsime kolmekesi endale masinad küll, muuhulgas sain teada, et see ongi see ühikas, kus kõik ülejäänud eestlased elavad, kus väga mugav diivanisaal on ja kus majajuhataja näeb välja nagu iga teine Hispaania üliõpilane, tänu millele ta meid väga lihtsalt teolt tabas. õnneks ei näinud majajuhataja selles midagi halba, et paar suvalist hipit tema majja sisse hiilivad, et masinaid kasutada, pealegi me oleme ju... selle tüdruku seitsmendalt korruselt, mis-ta-nimi-oligi, külalised.
Täna on Sinterklaasi püha, teine derivaat Püha Nikolausist peale Jõuluvana. Raamatukogu ainult kella neljani lahti ja suur habemik jalutab paari murjamiga - nõgise näoga abiline Zwarte Piet - linna mööda ringi. Lapsed saavad homme hommikul sussi sisse kingituse. Sinterklaasi maiustused on väiksed Kruidnotenid, pisikesed piparkoogilaadsed nööbid, martsipani on ka igal pool igas vormis.
Eelmise nädala inglise keele tunnis sattus Sinterklaas kogemata meie klassi, kuigi tuli õpetajate lastele külla, ent taandus kohe vabandades, kuna me pole need, keda ta otsib ja üleüldse pole me ilmselt väga head lapsed olnud. Kruidnoteneid saime ikka.
Uues valges ja säravas kohas elamine, kus on sõbralik õhkkond, on mulle hästi mõjunud. Parem on olla.
Ilmaks torm ja rahe, vahel petlik päike.
No comments:
Post a Comment