see tekst on kirjutatud poolteist kuud tagasi. nüüd olen veidi rohkem kodumaale häälestatud, aga seisukohad seisavad endiselt.
Praegu välismaal elades tundub kuidagi üle mõistuse varsti tagasi kodumaale minna ja seal jätkata. Loogiline jätk tundub olevat edasi rännata, järgmised 10 aastat, teistes ülikoolides, linnades, riikides. Milleks elada kodulinnas, kui ma olen seal juba elanud? Miks mitte kolida praegu Berliini või Londonisse, kolida kallimate juurde kontvõõraks ja mõnes baaris tööle hakata? Tahan rännata igal mandril, Euroopas, Lõuna-Ameerikas, minna Aafrikasse ja Aasiasse, miks mitte alustada kohe?
2-aastane rännupaus, mis mind praegu ees ootab, tundub taltsutav, ent mõistuslikult vajalik. Põhjus on bakalaureusekraad – tahan seda teha semiootikas ja eesti keeles. See on hea kombinatsioon, sest semiootikat ei saa bakalaureusetasemel peaaegu mitte kuskil mujal õppida, ja kohe kindlasti mitte eesti keeles. Emakeelne bakakraad on oluline, sest mulle tundub, et ainult nii saan kõrghariduselt kätte maksimumi. Inglise keeles õppida on huvitav ja hariv, ent kadu on kuidagi liiga suur, palju jookseb mööda külgi maha, läheb tõlkes kaduma. Teiseks tahan luua kindla sideme kodumaaga, et mul oleks, kuhu tagasi tulla, tunneksin pinda ja inimesi. Esimene kursus oli selles mõttes edukas, et lõin endale viljaka pinnase tegutsemiseks, tagasi tulles saan kohe pihta hakata ja ei pea enne maad tuhnima, kontakte otsima.
Magister ei-tea-veel-milles tuleb küll Berliinis või Lõuna-Aafrika Vabariigis, kui kodune turvatunne üle viskab.
No comments:
Post a Comment