Olen viimasel ajal kogenud geograafilist nihet teadvuses, kus seiklen ühes kohas, ent mõistus tahab registreerida seda hoopis teise kohana. Kuskil varem kirjeldatud siire Tartusse Groningeni tänavatel kestab episoodiliselt edasi. Sihitult linnaseiret jalgsi või rattal viljeledes satun oma peas ikka ja jälle tuttavatesse kohtadesse Eestis. Võib-olla on see sama tunne, mida Tanel Rander Avamaal psühhogeograafiast rääkides kirjeldas, kui ta Mooste nõlvade vahel ekseldes Albaaniasse sattus. Psühhogeograafiline siire ühest kohast teise. Groningenist Tartusse, Tallinnasse, Kambja surnuaeda, Randvere randa. Linnaservas oli endiselt sügis ja kõrged kolletunud lehtedega aiahekid tekitasid Lääne-Eesti rahulikel rannatänavatel kulgemise tunde.
Rattaga linnakeskusest kaugemale veeredes avastasin end pärast lambakarjast ja ponidest mööda sõitmist kõrvallinnas Assenist, kus kõik majad on villad ja omanikud peenutsemise ees tagasi ei kohku, paigutades oma metallist nime nelja korruse kõrgusele trapetsikujulisele lossifassaadile või kujundades hekist sõnad Ҩ t’Huis de Wolf Ҩ. Asseni ja Groningeni vahele jääv tee oli väiksemate (st 3-korruseliste) õlgkatusega majadega palistatud, mõlemal pool teeääres näitasid jaksu kõik lehed kaotanud ebaküdooniapõõsad, kollased viljad võikalt ent vastupidavalt oksaraagude vahel tolknemas, tuues üles kummastavaid mälestusi hoopis kaugest lapsepõlvest.
seoses kummalise kohatajuga meenub mulle esimese kursuse algusaeg tartus, mis oli kohataju mõttes nagu mingisuguse peeglitaguse maailma avastamine. Linnas teatud kohas/kohtades jalutades-olles oli selline tunne, nagu kohtuksin tugevalt ja nostalgilisel moel "mälestustega" (vist mingi sadamalinn/elu venemaal), millest ma sisuliselt päris aru ei saanud ja mida pole samas mu enda elus ka varasemalt olnud.
ReplyDeletent jalutasin üle emajõe silla ja minu sees avanes panoraam ühest teisest ajast ja kohast koos mingi tugeva nostalgiatundega.