lahkumine >< saabumine

Olen mõelnud saabumise ja lahkumise fenomenist. See on palju kontseptuaalsem kui lihtne füüsiline kohalolek või puudumine, see on seotud inimese kui teadvuse mõjuga ühe sotsiaalse grupi, näiteks linnarahva, nii kollektiivsele kui individuaalsele teadvusele. Saabumine tähendab mõju suurenemist ja lahkumine mõju vähenemist või kadu.

Minu sotsiaalne lahkumine toimus vaieldamatu sündmusena, Tartust 22. augustil 2011, kui kõndisin kell neli öösel mööda Narva maanteed bussijaama poole ja sõbrad juhuslike või valitud kallimatega hüvasti jätma tulid. Tunnetasingi kogu toimunut alguses vaid lahkumisaktina, kodulinnast lahkumisena, kuna saabumine polnud veel täielikult toimunud või ei olnud esialgu minu jaoks oluline. Peaasi, et lahkumine ära toimuks. Tahtsin kaduda Tartu palgest mõneks ajaks, et hiljem värskemana tagasi tulla. Kui sotsiaalne lahkumine oli kehaliselt toimunud, algas virtuaalne lahkumine, mis võttis veel umbes kuu, kuivõrd hoidsin kodulinnal silma peal võrgu kaudu. Umbes esimese kuu lõpus mõistsin, et olen kogu aja kuskil vahepeal olnud, lahkunud küll, ent mitte veel kohale jõudnud, sest tol ajal teadsin selgelt, et mind pole peaaegu mitte kellegi jaoks siin uues linnas olemas. Veel. Mul oli siin tuttavaid küll, aga ma ei huvitanud neid ja ega nemad mindki.

Sotsiaalne saabumine toimub, kui end uues kohas teatavaks tehakse, kui uue koha inimesed teavad saabuja olemasolust ja arvestavad sellega. Minu jaoks toimus see aegamööda alates umbes teisest kuust kuni praeguseni. Sotsiaalse saabumisega koos tuleb mentaalne saabumine, vaimne kohalolek. Esialgu olin kehatu fantoomina kohal vaid kodulinnas, võrgu kaudu, mõjutamisjõuta ent huviga. Groningenis toimuv tundus kauge ja minust sõltumatu. Lõplik ja täielik saabumine toimub võib-olla alles esimese aasta lõpus, mille jaoks minul võimalust paraku pole, ent praegu, neljanda kuu lõpus olen justkui enam-vähem kohal. Tean inimesi, pean plaane. Oskan minna ühest kohast teise. Linna veel tervikuna ei tunneta, avastan tihti uut. Saabumine toimub aegamööda, inimeste kaudu teiste inimestega kohtudes, olmeliste tegevuste kaudu, soovi tõttu kohale jõuda.

Uus lahkumine tuleb vist järsem, katkestades kohe kõik kanalid, saabumine samamoodi, kanalid üleöö uuesti ellu puhudes.

ebaküdoonia

Olen viimasel ajal kogenud geograafilist nihet teadvuses, kus seiklen ühes kohas, ent mõistus tahab registreerida seda hoopis teise kohana. Kuskil varem kirjeldatud siire Tartusse Groningeni tänavatel kestab episoodiliselt edasi. Sihitult linnaseiret jalgsi või rattal viljeledes satun oma peas ikka ja jälle tuttavatesse kohtadesse Eestis. Võib-olla on see sama tunne, mida Tanel Rander Avamaal psühhogeograafiast rääkides kirjeldas, kui ta Mooste nõlvade vahel ekseldes Albaaniasse sattus. Psühhogeograafiline siire ühest kohast teise. Groningenist Tartusse, Tallinnasse, Kambja surnuaeda, Randvere randa. Linnaservas oli endiselt sügis ja kõrged kolletunud lehtedega aiahekid tekitasid Lääne-Eesti rahulikel rannatänavatel kulgemise tunde.

Rattaga linnakeskusest kaugemale veeredes avastasin end pärast lambakarjast ja ponidest mööda sõitmist kõrvallinnas Assenist, kus kõik majad on villad ja omanikud peenutsemise ees tagasi ei kohku, paigutades oma metallist nime nelja korruse kõrgusele trapetsikujulisele lossifassaadile või kujundades hekist sõnad Ҩ t’Huis de Wolf Ҩ. Asseni ja Groningeni vahele jääv tee oli väiksemate (st 3-korruseliste) õlgkatusega majadega palistatud, mõlemal pool teeääres näitasid jaksu kõik lehed kaotanud ebaküdooniapõõsad, kollased viljad võikalt ent vastupidavalt oksaraagude vahel tolknemas, tuues üles kummastavaid mälestusi hoopis kaugest lapsepõlvest.

heast ja kurjast

Jõuluõhtu veetsin Pakistanist pärit sõbra Sheriga tema pool ühes Groningeni paljudest ühikatest koos korealasest naabriga. Jõime veini ja muud, vaatasime „Family Guy’d“ ja ei teinud jõuludest suurt väljagi. Pakistanis jõule ei tähistata ja Koreas on samal päeval hoopis ühe riigimehe sünnipäev.

mina: “Kas sa oled pärit Põhja-Koreast või Lõuna-Koreast?“

korealane: [hakkab muhisema]

mina: „Kas see oli loll küsimus?“

Sher: „Ma pole vist kunagi kohanud kedagi, kes oleks pärit Põhja-Koreast.“

korealane: „Ma olen pärit Lõuna-Koreast ja isegi mina pole kunagi kohanud kedagi, kes oleks pärit Põhja-Koreast.“

Korealane rääkis, et kui ta teada sai, et Kim Jong Il surnud on, hakkas ta kartma, sest see võib tähendada, et Lõuna- ja Põhja-Korea lähevad omavahel sõtta ja tema peab lahingusse minema.

Sheriga on mul varem ka olnud sõja- ja ohuteemalisi vestluseid. Ükskord õhtul kohvipoest õue astudes tundus pimedas inimesi vaadates, et umbes nüüd, kella 23 aegu hakkavad kuritegelikud jõugud tööle, võrgud hakkavad hargnema. Ütlesin seda Sherile, kes hakkas naerma ja ütles, et see pole Pakistaniga võrreldes mitte midagi. Pakistanis ta ei julgeks öösel niisama tänaval kõndida. See on tõsi, et Groningenis ei teki kunagi ohutunnet. Kõige ärevam tunne, mis tekkida võib, on kerge põnevus ja see ka tavaliselt kujutlusvõimest ärgitatud. Mehhikost pärit tuttav Alejandro naeris sama fenomeni – millega kurjategijad siin linnas tegelevad? Kui Mehhikos äritsetakse kokaiini ja siseelunditega, varastatakse siin rattaid. Kõige organiseeritum kuritegevus ongi keskendunud rataste varastamisele ja nende maha müümisele öösel linnaplatsil purjus tudengitele 7 euro eest.

Muidugi tean, et selline naiivne naeruväärsustunne kurjategijate suhtes on illusoorne ja tuleb olla ettevaatlik, ent nii palju kui mina olen pärast keskööd kuskilt koju seigelnud, on tänavad tühjad või omi asju ajavad.

essee valmib 400 sõna tunnis

Üleeile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud.Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada, tänaseks koos umbes kümme entusiasti.

Archipels Nitrate (Claudio Pazienza, 2009)

Eile õhtul raamatukogust lahkuda otsustades avastasin peahoone ukse alt sama pundi, kelle pool üleeile peol käisin. Läksime filmikluppi vaatama väga haruldast filmi filmide arhiveerimisest.

Pärast filmi läksime kaheksakesi üle tee pubisse filmidest rääkima. See on siin üks põhitegevus, pubis filmidest rääkimine. Kõige ägedam selle juures oli, et pubis oli KASS. Paksu koheva karvaga hallitriibuline kass jalutas uudishimulikult ent ümbrusega harjunult ringi, hüppas sülle, nuusutas klaase, istus baaripukil ja lakkus käppu, hüppas jukebox'i otsa ja vaatas ringi. Tundus, et ta on juba ammu harjunud pubi lärmiga ja ei lasnud end eriti millestki häirida. Pakkusime, et äkki mõni vana pubikülaline sai õnnetult surma ja sündis uuesti kassina, kes pubist lahkuda ei taha.

uut ja vana

Kolisin nädal aega tagasi uude korterisse. Seal pole internetti, pesumasinat ega külmkappi, aga see-eest on suured toad, sõbralikud korterikaaslased ja ühised õhtusöögid. Käisin eile koeraga vihmas jalutamas. Jaan Kross kirjutas küll, et heledad aknad on rõõmsad ja märjad, aga tegelikult olime meie koeraga.

Alternatiivide leidmine ajutiselt puuduvate vahendite jaoks on õnnestunud. Internet on raamatukogus, külmkapiks kõlbab rõdu ja pesumasina kasutamiseks käime aeg-ajalt kikivarvul lähedal asuvas ühikas, kus seitsme korruse peale masinaid omajagu on. Viimati sinna minnes leidsime kolmekesi endale masinad küll, muuhulgas sain teada, et see ongi see ühikas, kus kõik ülejäänud eestlased elavad, kus väga mugav diivanisaal on ja kus majajuhataja näeb välja nagu iga teine Hispaania üliõpilane, tänu millele ta meid väga lihtsalt teolt tabas. õnneks ei näinud majajuhataja selles midagi halba, et paar suvalist hipit tema majja sisse hiilivad, et masinaid kasutada, pealegi me oleme ju... selle tüdruku seitsmendalt korruselt, mis-ta-nimi-oligi, külalised.

Täna on Sinterklaasi püha, teine derivaat Püha Nikolausist peale Jõuluvana. Raamatukogu ainult kella neljani lahti ja suur habemik jalutab paari murjamiga - nõgise näoga abiline Zwarte Piet - linna mööda ringi. Lapsed saavad homme hommikul sussi sisse kingituse. Sinterklaasi maiustused on väiksed Kruidnotenid, pisikesed piparkoogilaadsed nööbid, martsipani on ka igal pool igas vormis.

Eelmise nädala inglise keele tunnis sattus Sinterklaas kogemata meie klassi, kuigi tuli õpetajate lastele külla, ent taandus kohe vabandades, kuna me pole need, keda ta otsib ja üleüldse pole me ilmselt väga head lapsed olnud. Kruidnoteneid saime ikka.

Uues valges ja säravas kohas elamine, kus on sõbralik õhkkond, on mulle hästi mõjunud. Parem on olla.

Ilmaks torm ja rahe, vahel petlik päike.

baasivahetus

Tänane päev kulus maja koristamisele, asjade pakkimisele ja kaks korda pampudega uue korteri vahet sõitmisele. Kolin ära, jess!! Uus korter on kesklinnast veidi kaugemal, aga see-eest värviline ja avar hipikodu. Elan kollases toas, köögis mosaiiksein, korterikaaslasteks kaks hipitsikki JA KOER.

NB! Uus aadress:

Van Royenlaan 22b

Groningen

9721EP

Algab uus aeg

Nüüd teatrisse ja/või peole.

koolist ja kunstist

Sain esimese hinde - 8 diskursuseanalüüsi eest soouuringutes. 8 tähendab väga hea, sest süsteem on 10-palliline, aga 10 ei saa keegi kunagi ja 9 pannakse ainult kursuse parimale tööle. Diskursuseanalüüs tähendab esseed filmist "Thelma & Louise", kus tegin tegelaste dialoogi põhjal järeldusi nende karakterite arengu kohta seoses soostereotüüpidega. Soouuringud ehk Gender Studies on kursus, kus uurime feminismi & maskulinismi (?) arengut ja olemust, sugudevahelist võimusuhet, erinevusi, sarnasusi.

Lühidalt - jess, head hinded!

Groningeni ülikool on maailma 500 parima ülikooli selleaastases nimekirjas 134. kohal. Tartu Ülikool jagab 50 teise ülikooliga 351.-400ndat kohta.

http://www.timeshighereducation.co.uk/world-university-rankings/2011-2012/top-400.html

Huvitav, kuidas kõik õpetajad, kes mul on, on kuidagi ülimalt läbi imbunud sellest, mida nad õpetavad. Nad on kuidagi oma õppeaine kvintessents või neist õhkab midagi nende õppeainele väga olemuslikku.

Dineke ten K. - inglise keel. Suur Hollandi naine, väga paksude poolpikkade hallide juustega, nägu pole kortsus, aga kuidagi mature, väga iseloomulik. Täiuslik briti inglise keel. Suulihased alati väga pingestatud, kui ta räägib. Peale selle räägib ta kogu aeg väga palju või kuidagi ütleb üht lühikest asja väga paljude sõnadega. Could we agree on that, is that okay with you? Is there anyone who would like to suggest anything different or have we all reached a decision here? Küsib alati meie arvamust ja lähtub kollektiivi kompromissist. Väga professionaalne ja meeldiv naine.

Anna B. R. - film visuaalkultuuris. Täielik frukt. Mitte selles mõttes, nagu Keerberg oli frukt, vaid lihtsalt üleni kummaline naine. Hästi pisike ja kõhn, näeb välja väga noor, aga kuna ta on maininud, et tal on doktorikraad, siis ei saa ta ülemäära noor olla. Mingi kummaline kombo ülimast raamatupidaja-nohiklikkusest ja julge stiiliga kunstnikust (või Scooby-Doo Velmast). Tema nii julgelt ja teadlikult eristuv riietumisstiil tekitab tunde, et ta on filmimaailma nii pikalt süübinud olnud, et on endale ka valinud mingi karakteri, mida ta nüüd ennastunustavalt etendab. Kusjuures ta ei libastu kunagi, ta on kogu aeg see veider raamatupidaja-boheem, et tekib tunne, et äkki ta ongi siiralt nii veider. Muidugi üleni armas ja professionaalne õppejõud ka (vist britt), kui ta ainult kõiki loenguid paberilt maha ei loeks...

Annie van der O. - teine film visuaalkultuuris. Esimene mulje temast on professionaalne õppejõud. Kannab ülikonda ja pooleldi metal-, pooleldi tavalisi tänavakingi, blondid sirged juuksed alati lahtiselt seljal. Veidi vanem kui teine filmiõppejõud. Üli-sofistikeeritud (jah) inglise keelega. Esimeses loengus panin huvi pärast kõik tema akadeemilised sõnapärlid kirja. Pikemalt vaatlusel selgub, et ta on üsna organiseerimata, sest ta reisib palju, ootamatult ja kaugele (Lõuna-Aafrikast Kanadasse on short notice). Ta on väga vaimustuses filmiteooriast ja on sel alal üsna palju tööd teinud ja tunnustust saanud.

Ester J. - soouuringud. Kileda häälega närviline naine. Keha on veidi mehelik, samas füüsiline kohalolek ja iseloom on naiselikult hüsteeriline (andke andeks nende kohutavate seksistlike siltide pärast, lihtsalt selline mulje on jäänud ja kuna tegemist on soouuringute õppejõududega, õigustab selline sildistamine end erilise eneseiroonia tõttu). Tema yin küll yang'iga harmoonias pole. Võimalik, et lesbi.

Johanna van H. - teine soouuringud. Üleni naiselik, vormikas ja võimukas blond naine. Väga palju reisinud ja väga uhke selle üle. Räägib kursusel olevate hispaanlastega vahepeal spontaanselt hispaania keeles. Ühes loengus tegi kiire sissejuhatuse semiootikasse ja see oli ainus kord, kui nägin, et ta pole päris kindel, millest ta räägib. Taas, naiselikult organiseerimata ja emotsionaalne. Professionaalne ja haritud, aga võib-olla jätab ta lihtsalt oma enesekindluse tõttu sellise mulje. Võimalik, et lesbi.

Kolmapäevahommikuti käin kohustuslikus korras kinos vanu filme vaatamas, sest need on filmikursuse õppekavas sees. Enne seda on aovalges soouuringute tund, mis on alati huvitav, sest see on seminarivormis ja grupp on väike. Kolmapäevaõhtuti on filmiloengud, mis toimuvad suures klassiruumis ja on põnevad, aga olenevalt kofeiinitasemest veres vahel veidi uinutavad. Olen erinevatel põhjustel siin olemise jooksul (pea 3 kuud) ära vaadanud 34 filmi.

Kuna inglise keel toimub kaks korda nädalas, on tunne, et see on põhiaine, mida siin õpin. Homme alustan 1200-sõnalise essee kirjutamist. Kuna oluline on vorm ja teema vaba, valisin ainsa teema, mida viimasel ajal piisavalt põhjalikult käsitlenud olen - immateriaalne kunst.

Kunstist olen muidu kaugele nihkunud. Täna tegin koolist poppi ja sõitsin sõpradega rongiga lähilinna Zwollesse kunstinäitusele. Väga hea tunne oli taas lõuendi, foto, videoekraani ees seista ja teosesse imenduda, ent teadvuse voog eriti ei rikastunud. Kunstikooli haridusega sõber Job selgitas piltide kontseptsioone ja poolelt sõnalt pöördus minu poole, et miks ma ometi midagi ei vasta, ise õpin semiootikat ja kunstiajalugu, aga mida ma oskan vastata...

Näituse põhiteema oli valgus ("Meer Licht"). Lemmikteos oli väike ruum, kus rippus üks elektripirn, väga madalal, valgustugevus timmitud kuuvalgusega samale tasemele.* Samas oli rammestunult meeldiv tunne vaadata videot, mida kunagi Kumus vilksamisi näinud olen, kuidas üks mees kõnnib rahulikult jäälõhkuja ees mööda külmunud merd.**

* Light bulb to stimulate moonlight, Katie Paterson 2008

**Nummer Acht. Everything is going to be allright, Guido van der Werve 2007

Melkweg

Eile käisin kanadalasest kursavenna pool toidupeol. Taimse chili valmistamise võistlus, Brasiilia tiim võitis, Poola Pannkoogid jäid teiseks. Kursavend elab ühes paljudest Groningeni ühikatest, hiiglaslik 4-korruseline maja, millel on vist kolm tiiba, iga tiiva igal korrusel on kaks tuba, kes jagavad kööki ja vannituba. Kuna sektsioonid omavahel ustega ühendatud pole, tuleb külas käia katuse kaudu. Üks elanik rääkis, kuidas käis septembri alguses iga päev rätikuväel üle katuse, et naabrite duširuumi kasutada, kuna enda oma oli umbes. Sinna lõpuks pidu koonduski, tuletõrjeredeli kaudu katusele. Juttude järgi pidi olema parim koht, kus päikesetõusu või -loojagut vaadata.

Üleeile sattusin ühte teise ühikasse, välistudengid kutsusid õhtust sööma. Too ühikas oli palju kaugemal kesklinnast, vist vana haigla või kool, hiiglaslikud toad pikkade koridoride ääres, kööki jagavad 15 inimest. Pidu oli õhulisem, juhuslike sisse- ja väljajalutajatega. Öösel koju vändates eksisin esialgu ära, teisel katsel leidsin üles raudteerööpad, mis koju juhatasid.

Sügis on siin veel vägev, aega jäänud umbes 2,5 kuud. Pean plaani korterit vahetada, sest omanik, tõeline Armeenia matroon, tahab jõuluks kallimaga sisse kolida. Võib minna kitsaks.

põhitegevus

Bhourrrtangõa

Pühapäeval käisin pea tosina erasmuslasega lähedalasuvas linnas Bourtange's. 16. sajandil linnuseks ehitatud linna eripära on viisnurkne põhiplaan, mida järgib nii tänavate paigutus kui ümbritseva kanali kuju. Igasse tippu oli paigutatud kahur ja igasse külge vaatetorn, mille juurest jooksid väiksed rajad tänavateni, mis viisid täpselt keskpunkti kokku.

Kahuripauku demonstreerisid seitse musketärikostüümi maskeerunud kohalikku, kes panid püüdlikult, ent läbikumava (või autentsust taotleva?) ükskõiksusega püssi palgesse ja ehmatasid paukudega koeri . Linnaplatsile oli kogunenud paras kari turiste, sest oli pühapäev ja päike paistis. Pärast püssipauku marssisid musketärid kahuri juurde ja näitasid, kuidas seal asi käib, marsisammul nalju tehes, pauk tuli valjem ja meie pundis olnud poiste silmad lõid särama.

Käisime kanuuga kanalil sõitmas. Kuigi pildil tunduvad kanalid laiad ja takistusteta, polnud üldse raske kolmekesi aerutada püüdes vastu kaldaserva põrgata või kogu kanuu pajupõõsa alt läbi juhtida nii, et silmade pähejäämiseks tuli selili paati heita. Olime esialgu kiireim tiim, näitasime suunda ja eeskuju. Veidi hiljem jõudsid teised kolm paati järele, põrkasid meiega veidi kokku, rebisime sellegipoolest ette, sildade alt läbi, vastu kallast, ruttu tagasi, edasi-edasi, väike paus mäevarjus, kolm parti paremat kätt, kuni lõpuks avastasime end suure lageda järve keskelt, ees vaid liivalaid ja Saksamaa. ootasime teised järele. tegime järve keskel miitingu. üks kaheline paat kuskil kaldamudas. läksime tuldud teed tagasi.

Kui kolm paati neljast olid tagasi jõudnud, istusime varjus, pea sügisesest tuumapäiksest veidi tuikamas, tegin uusmeremaalase Nickiga õlled, mil pudelil parukas mees, kuni jõudsid tagasi Karolina ja Marjorie, hoopis teiselt poolt. Kõik tundus juba läbi olevat, kuni Marjorie hooletu käeliigutusega oma fotokaamera vette lükkas.

Järgnes pooltund prantsuskeelset kisa, aeru, reha ja sumbaga kanalipõhja urgitsemist, veidi paanilist elevust, kuni kanadalane Adam lõpuks vette sukeldus ja vaese kaamera välja tõi.

Bourtange'ist lahkumine oli kõvasti raskem kui sinna saabumine. Kõige pealt tuli Groningenist Winschotenisse sõita ja sealt bussi või taksoga Bourtange'i. Tagasi tulles lootsime sama plaani peale, ent kella 6 paiku õhtul bussipeatuses transpordifirmasse helistades selgus, et buss saab tulla kahe ja takso kolme tunni pärast. Jalutasime tagasi linna, kus keskplatsil oleva kahe välikohviku peale kokku oli jäänud kaks laudkonda turiste. Läksime kolmandaks. Kohalikud õlled, jutustasime jutte. Kaks tundi hiljem tagasi taksoparki jõudes oli veel aega oodata. Õhtu oli juba pime, olime kümnepealine hilisteismeliste punt võõras kohas, nii et õudusfilmistsenaariumid olid kerged tulema. Meelde tuli nali ""Kärbeste Jumal" tuleb ära"..

Kui esimena takso lõpuks jõudis, tegi juht esialgu aeglaselt ühe sigareti, jutustas ühega meie kahest poisist, kes hollandi keelt rääkisid, ja tegi süsteemi selgeks... Pidime ootama veel järgmist bussi, et kõik peale mahuksid. Süsteem oli piisavalt veider, et meid tasuta Winschotenisse visata, kuid liiga keeruline, et seda inglise keeles seletada.

Kui esimene takso Winschotenisse jõudis, olid kõik veel kindlad, et jõuame rongi peale, mis poole tunni pärast Groningeni sõidab. Ei jõudnud. Teine taksotäis jõudis täpselt siis, kui rong oli perroonilt lahkunud. Järgmiseni tund aega.

Otsustasime linna sisse jalutada ja kuskilt öist toitu leida. Kui päeval seal linnas käies olid kõik tänavad täiesti inimtühjad olnud (nagu Hollandi väikelinnades pühapäeviti ikka), kostus nüüd nurgatagustest pubidest ja baaridest tantsumuusikat. Akendest ja õuedest paistsid ainult õllesõõmused pensionärid või üleni tätoveeringuid täis varakeskealised. Valisime suvalise türgi kiirtoidukoha, mis jäi kõikidest pubidest ohutusse piidlemiskaugusesse. Teisele rongile jõudsime õigeaegselt, laste silmad unepunased, vestlus naerusuine.

dank u wel

Juuksed värskelt lõigatud, joon piparmünditeed.

Päike paistab seljale, naaberkorterist kostab pühapäevast tümmi ja püüan Lotmani artiklipikkust selgitust mütoloogilise ja deskriptiivse teadvuse erinevusest kuidagi ühte inglisekeelsesse esseesse sobitada, juba kolmandat päeva. Tähtaeg ripub pea kohal nagu tuuleveski. Kui virgaks hakkan, alustan sõpradega saksa ja portugali keele harjutamist.

Üleeile registreerisin end linnakodanikuks ja tegin pangakonto, kõik ühe pooltunni sees. Nüüd küllap tööd otsima. Esimene Hollandi sõber on Jaanus (õigemini hollandi versioon sellest nimest, kõlas nagu Jaanus), kellega kolmapäevahommikul filmiloengu kinoseansil kõrvuti istuma sattusin. Lubas mind mõnikord Warholi pubisse kutsuda, loodan, et kutsub, ja võtab sõbrad ka kaasa.

Kogu sellele pühapäevaoptimismile vaatamata on sotsiaalne narratiiv alles praegu hakanud mu ees lahti rulluma, kõik tundub olevat alles alguses. Olen siin olnud 3 päeva kauem kui kuu. (pealkirjaks ainus väljend, mida siiani oskan - aitäh)

möödasõit vastutuules

Käisin eile nädal tagasi kohatud tsiki sünnipäevapeol. Istusime kümnekesi pubis, põhiliselt belglased ja sakslased, ja rääkisime Belgia õlledest (jõin mingit kummaliselt haput kraami). seltskond oli sõbralik ja lapselikult tore, eriti sünnipäevalaps ise, minuvanune ameeriklanna Michelle, kes säravalt naeratas, juues alkoholi asemel koolat ja vett. Kui pannkoogikohvikutest rääkima hakkasime, tuli välja, et olen vegan, mille peale noored rõõmsalt teatasid, et ei suudaks olla taimetoitlased, ja milleks olla vegan, kui võid süüa vabalt ringi jooksvate kanade mune. Olukord oli piisavalt pubine ja kaootiline, et ma ei hakanud midagi selgitama, samas süda kurvastas, kuna nende säravad naeratused ei teadnud, kust see tuleb, mida nad söövad. Ainult belglane Niels oli ütles, et püüab süüa vähem liha, sest tema teab.

Siiani on vegan olla olnud väga kerge (alustasin projekti saabumise päeval, 22. augustil). väga õige tunne, kiusatusi pole, viitsin korralikult süüa teha. Isegi magusaisu pole rohkem kui puuviljade järele. Mu korterikaaslane on taimetoitlane, nii et lihavaba keskkond .) Hakkasin veganiks (esialgu projektikorras 6 kuuks), sest ma pole kunagi eriline liha ega juustu fänn olnud ja rõõska piimagi ühikasse ei hangi, niisiis otsustasin liikuda otsustava sammu tervislikuma toitumise suunas, mis on ühtlasi eetilisem, kuna ei toeta loomade ebainimlikku (kui vastuoluline sõna - inimlikkus) kohtlemist toidutööstuses, mida liha, piima, juustu ja muna söömine paratamatult teeb. Seega menüü koosneb juur- ja puuviljadest, kaunalistest, pähklitest ja teraviljast. Ma pole kunagi varem end 3,5 nädalat järjest nii hästi tundnud, ausalt. Kuidagi ääretult õige tegu tundub see olevat, ei mingit kõhklust toidupoes ega köögis. Näiteks dilemma juustuvõileivaga - maitseb päris okeilt, samas mitte nii hästi, et loobuda ei suudaks, mitte eriti tervislik ja kokkuvõttes lihtsalt halvaks läinud piim, mis on saadud lehma masinaga lüpstes. Nüüd kadunud! Avokaado-tomativõilevaga on oluliselt vähem moraalset muret ,)

Mu esimene põhjus veganiks hakkamisel ei olnud loomad, aga nüüd on see teema kuidagi järjest rohkem esile kerkinud. Piimapakki laual nähes tundub see kuidagi ülimalt ebavajalik, sest see piim on saadud ühe looma puuri panemise hinnaga. Kes kardab, et loomsest toidukraamist loobudes jään millestki olulisest ilma, siis pole põhjust, sest mu toidulaud on rikastunud kümnete muude asjadega, mida ma varem ei söönud. Ma ei leia, et mul oleks vaja juua lehmapiima - veganitele tuntud vastuväide - ükski teine loom ei tarbi teisest liigist imetaja piima. Samuti, liha - inimeste hammaste järgi on kerge mõista, et meie liik pole mõeldud liha sööma (võrdle enda kihvi kassi kihvadega). Pealegi on ühiskonnas lihast loobumise kogemusest tehtud järeldused juba nii laialt levinud, et ma ei karda "mingitest ainetest ilmajäämist". Vitamiini B12, mida on näiteks munas, mida ma ka ei söö, võtan tabletina. Ainus toidulisand.

Ma pole vihane vegan, kes vastu rinda taob ja kõiki lihasööjaid laimab, mulle lihtsalt praegu tundub, et selline eluviis on minu jaoks kõige loomulikum, tervislikum ja süütundevabam.

Vihane vegan, aga õige sõnumiga äge video: http://www.youtube.com/user/Shell123ey#p/u/1/0F3w-XC3UJ4

,)

Sellega seoses meeldib mulle Hollandi ühiskonnas see, kui avalikult lastakse ebamoraalsuse vastu võidelda. Küllap tänu sellisele suhtumisele ongi Holland üks esimesi riike, kus geid võivad abielluda ja kus kanep on legaliseeritud. Paar päeva tagasi linnas ringi sõites märkasin oma kodu lähedal kabanduskvartali hoovi üles pandud hiiglaslikke plakateid, mille mõlemal poolel olid pildid sigadest. Ühel pool olid rõõmsad looduses või talus elavad sead, kellega inimesed käitusid sõbralikult, ja teisel pool plakatit olid toidutööstuse sead, pisikestes puurides, jõhkralt tapetud või kohutavates tingimustes oma järge ootamas. Piltide juures olid selgitused, kuidas loomi toidutööstuses koheldakse koos mingi organisatsiooni kontaktandmete & annetusarvega.

See on nii õige, et seda probleemi avalikult arutatakse.

hommik ookeanis

Paar viimast päeva on olnud puhas progress. Mõõduka kiirusega, aga progess sellegipoolest.

Esmaspäeval väntasin nelja kilomeetri kaugusele spordikluppi rattatrenni, nädalalõpul samasse üldfüüsilist tegema. Spordiklubi asub Groningeni teises, Zernike ülikoolilinnakus, kus asub teadusülikool. Sinna kohale jõudes muutus keskkond äkitselt, nagu teine planeet. Teadusülikooli õppehooned olid kuplikujulised ja paigutus äärmiselt korrapärane, tudengid liikusid väikestes parvekestes nagu olevused teisest liigist, rattad lisajäsemetena all.

Tol õhtul kutsus kunstide teaduskond oma välismaa noored kokku ja tegi tudengiteatris poolformaalse kohtumispärastlõuna. Pärast olmekorralduse loengut kulges publik baari, et saada nägudele nimesid ning ehk minna kaugemalegi what'syourname-whereareyoufrom-vestlusest. RuG tervitas oma õpilasi peoga, kuhu hiljem kollektiivselt suundusimegi. Õhtu lõppes Belgia poistega peahoone ette monteeritud bändilava piieldes.

Järgmisel pärastlõunal toimus esimene tund - English Proficiency Minor ehk akadeemiline inglise keel. Skoor tõusis veel ühe Belgia poisi võrra, tund ise oli vägev ja hariv. Tundus, et saan targaks. Sama tunne tekkis tänases filmianalüüsi loengus, kus konspekteerisin huvi pärast õppejõu akadeemilisi sõnapärleid.

Öine seiklus jäi koduseinte vahele, sest köögilagi hakkas vett tilkuma. Öösel oli metsik torm ja vihm, mis ujutas niigi kaseseemneid täis veerennid üle. Mööda lambijuhet nirises halastamatult vett, mis tekitas kuplilt tilkudes paraja duši. Linoleum ujus. Katsin põranda reklaamibrošüüridega, mis siin paar korda päevas postiluugist sisse poetatakse, nii et neid oli juba paras kuhi tekkinud, ja panin veejoa alla ämbri. Hommikul ei olnud olukord parem, köögis sadas endiselt, arutasime korterikaaslase Hannah'ga, kas asi on vihmas või lõhkenud torudes. Hiljem linnaskäigult tagasi koju jõudes tegutses välise veerenni juures asjalik töömees, kes lõpuks pea ööpäeva kestnud olukorra rõdult sisse-välja-katusele ronides päästis.

Aga tänase päeva parim uudis on, et saan end lõpuks linnakodanikuks registreerida! Sest landlord andis järele. See tähendab, et saan täiesti legaalselt Groningenis elada, teha kohaliku pangakonto ja mitte maksta pangale sularaha eest vahendustasu, ja mis kõige toredam - hankida töö! Kuigi viimane võib mu umbkeelsuse tõttu olla gaasitehase koristamine.

(Gaasitehas, muide, on hiljuti pargisügavustest avastatud ülivägev futumaja, sajasilmne punastest tellistest ja sinisest klaasist püramiid, mille fassaad meenutab otsevaates Fritz Langi "Metropolise" avakaadrit.)

Pilt: Sibco Feenstra

Oude Kijk in 't Jatstraat

Käisin ühel erasmuslaste peol, kus suutsime pundiga esialgu leida vaid täiesti inimtühju baare, kus mürtsus popmuusika ja led-prožektorid ruumi maitsekust värvitäppidega kahandasid. Grupp hoidis kokku, liikudes ühest baarist teise pika ja kõhna mustanahalise prantslase juhtimisel, kelle sümpaatne nägu karjal silma peal hoidis, samal ajal pikkade kätega õiget suunda näidates. Vestlesin ühe Saksamaal üles kasvanud Bosnia poisiga Jugoslaavia sõdadest ja dubstepist ning vahetasin sõnu lapstudengitega Indiast ja Hispaaniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kuid kellegagi päriselt kontakti ei leidnud. Minu jaoks lõppes pidu tantsubaaris Rumba, kui hispaanlased prantslastega põranda vallutasid ja isegi kolmas väike hele hollandi õlu ei suutnud täiesti juhuslikest inimestest koosnevat seltskonda paeluvamaks muuta.

Linnapale on siiani olnud malbelt sõbralik. Täna paistis päike ausalt ja siiralt, laskmata end aeg-ajalt varjutada vihmapilvedel, mis siin pool Euroopat eriti kavalalt pea kohale kulgevad. Sain kolmandal päeval korteri, koos millega kaasa veidi bürokraatiajamu, teisel nädalal ilusa suure musta värvi omafietsi koolivennalt, kes lisatööna rattaid parandab. Kool pole veel alanud, olen ainult paberitega siia-sinna käima pidanud. Nädala alguses kolis ka esimene korterikaaslane sisse, sakslanna Hannah, kes alustab bakaõpinguid psühholoogias. Tagasihoidlik neiu, kes vaatamata oma esmapilgul arale karakterile on üllatavalt palju reisinud. Hängisin temaga aktusel ja mujal, kuulates kriitilist analüüsi Ameerika kultuurist, mille sees elas ta kogu eelmise aasta.

Esimene koolikutse toimus 31. augustil. Infomess. Vestlesin juurat õppima tulnud poisiga Slovakkiast (esimene idaeurooplane, keda kohtan!), kellega on meil loengud samas majas.

Samas küsis üks ameeriklane, et kas pidin Eestist Hollandisse tulekuks viisa hankima.

Armeenia perekond, kes seda korterit välja üürivad, tõid mulle ilusa punase Rijksuniversiteit Groningeni kilekotitäie kartuleid ja sibulaid.

Stephensonstraat

Istun pubis Drie Gezusters (Kolm Õde), sest siin on tasuta wifi. Ülikooli raamatukogus olin peaaegu wifi käsitsi seadistamisega hakkama saanud, kui mult RUGi parooli küsiti, mis istub paberi peal 3 km kaugusel kodus.

Pubi asub Grote Marktil, linna keskel turuplatsil, kus praegu tümpsub mingi tsirkusemuss. Kõik on inimesi, rattaid ja telke täis.

Eile kolisin koju sisse! Elan tüüpilises Hollandi majas järskude treppide ja sügavusse minevate majadega. Sain endale täiusliku ärklitoakese* - kapisuurune, üks aken pitskardinaga, üks voodi, üks kapp, kõik. Potentsiaal ärklitoaromantikaks on üüratu. Aken käib õnneks lahti. Alla elutuppa tulles tekib Tuhktriinu tunne, võõraslaps perekonna elutoas. Elutuba on õnneks ilus, suur, valge ja pehme, köök on ka korralik. Tore on omada jälle kööki & vannituba, mida ma ei pea 30-100 inimesega jagama.

Hommikul oli ilus ärgata, valgus paistis sisse. Vaade pole suurem asi, ehitusplats, aga valgus oli ilus. Teate küll Madalmaade valgust, mis kunstnikud hulluks ajab.

Eile hängisin itaallasest Erikuga, kes on siin juba paar aastat elanud, tegime minu pool tomatisuppi. Ta leidis, et varastatud ratta ostmine polegi niiii suuuur patt, sest rattad peavadki kogu aeg ringluses olema... ja isegi kui ostad kelleltki näiliselt legaalselt kasutatud ratta, on see ilmselt mingil hetkel oma elu jooksul vähemalt korra kelleltki varastatud. tuleb lihtsalt öösiti kesklinna kõrvaltänavatel jalutada ja kui keegi ligi ujub ja 7-eurost ratast pakub, siis süda rindu võtta... (sel hetkel matkis ta hollandikeelselt dialoogi kahtlase ärikaga.)

Täna pidin paraku ratta Hengile tagasi viima, aga eile sain sellega veel ringi kruiisida. Leidsin oma kodu lähedalt ühe hiiglasliku pargi. Sisse sõites sain kohe aru, et tegemist on väravaga teise dimensiooni. Suvalisele väiksele rajale põigates sattusin seenemetsa (ifuknowwhatimean) ja läbi selle uude elamurajooni, kus kõik oli sümmeetriline. Erik rääkis, et kui seal pargis piisavalt kaugele sõita, satus metsikute loomade territooriumile, kus on pühvlid. ?!

*Leidsin selle kamernet.nl kaudu, NL sait, kuhu inimesed ilma vahendajata oma väljarenditavaid tube üles panevad. saatsin lihtsalt iga päev kirja igale uuele pakkujale, kelle toa rent oli alla 300 €

Van Oldebarneveltlaan

Teine päev Groningenis.

Tartust lahkusin kl 5 hommikul, bussijaama jalutades, 20-kilone kott seljas, Tartu kesklinn oli mattunud uttu. Vaikus, ainult mõne pidulise hämarad siluetid kauguses, nende seas Kirss ja Kristi, kellele pidin ühikavõtmed üle andma, teisedpooled käevangus ja peotujus. Viimane lonks kellegi õlut enne lahkumist, pidin end haaretest lahti rebima, et jõuda bussile.

Ülejäänud rännak kulges hägusas unesegases seisundis, sest ma polnud tol ööl magama läinudki, Tallinnast Riiga, Riiast Amsterdami, rongiga Groningeni, järgmise rongiga õigesse peatusesse, õigele tänavale, õige maja ette.. Kõik oli väga lihtne, sest kogu teekond oli tähistatud noolekestega. Välja arvatud päris lõpp, kui suutsin õigele tänavale jõudes veidi ära eksida, kuni end täpselt õige maja eest avastasin.

Päevikust:

II peatus. Tallinna lennujaam. Check-ini maandusin kui unest. Süsteem tundub liiga lihtne. Vaatan ootesaalis Spidermani multikat. Pea on tühi. 7:46

III peatus. Riia lennujaam. Lend Riiga äkks ülikiiresti, tukkusin, vaatasin pilvi. Lennuk oli itaallasi täis. Uni murrab. Poolteist tundi aega. Hakkan Lessingut lugema. 9:28

IV peatus. Schiphol, Amsterdam. Rongijaam. Olen siiani süsteemiga hästi hakkama saanud. Euroopa kohal pilvedes lennates tuli tahtmatult meelde "Solaris", "müriaad" ja hiiglaslik beebi. /.../ 14:03 (EST 15:03)

Elan praegu Couchsurferi kaudu leitud malaislase juures (kusjuures tema leidis minu), eile näitas ta mulle pärast õhtusööki rattaga ringi sõites linna. Täna kruiisisin omapäi, käisin vaatamas üht korterit, kuhu homme sisse kolin. Pärast korterivaatamist sõitsin paar tundi niisama ringi, lõpuks ära eksides ja vihma kätte jäädes. Rattaid on siin tõesti palju. Inimesed on siin tõesti sõbralikud. Üks iseloomulik seik oli, kui mass kogunes sillapiirde taha, sest laevad sõitsid mööda kanalit ja sild oli eest ära tõstetud.. Rattaid järjest kogunes ja kogunes... Lõpuks, kui sild lahti tehti, hakkasid kõik korraga sõitma, tekkis armee tunne. Paar jalgsi ameeriklast mu kõrval kommenteerisid, et oh my god it's like in a movie. Blokkisin kogemata ühele vanamehele tee, mille peale teine vanamees mulle silma tegi.

Tänasel dinneril malaislasega vestlesime teemadel, mis panid teda päris mitu korda ütlema "that's what life's about", niiet olen üsna väss, homme kolin uude koju ja tsekin kooli-kontorisse, ülehomme saan loodetavasti ühe tuttavaga kokku, mida olen juba ammu oodanud, hangin kuskilt ratta ja saan inimestega sõpradeks.