the point of no return

see tekst on kirjutatud poolteist kuud tagasi. nüüd olen veidi rohkem kodumaale häälestatud, aga seisukohad seisavad endiselt.

Praegu välismaal elades tundub kuidagi üle mõistuse varsti tagasi kodumaale minna ja seal jätkata. Loogiline jätk tundub olevat edasi rännata, järgmised 10 aastat, teistes ülikoolides, linnades, riikides. Milleks elada kodulinnas, kui ma olen seal juba elanud? Miks mitte kolida praegu Berliini või Londonisse, kolida kallimate juurde kontvõõraks ja mõnes baaris tööle hakata? Tahan rännata igal mandril, Euroopas, Lõuna-Ameerikas, minna Aafrikasse ja Aasiasse, miks mitte alustada kohe?

2-aastane rännupaus, mis mind praegu ees ootab, tundub taltsutav, ent mõistuslikult vajalik. Põhjus on bakalaureusekraad – tahan seda teha semiootikas ja eesti keeles. See on hea kombinatsioon, sest semiootikat ei saa bakalaureusetasemel peaaegu mitte kuskil mujal õppida, ja kohe kindlasti mitte eesti keeles. Emakeelne bakakraad on oluline, sest mulle tundub, et ainult nii saan kõrghariduselt kätte maksimumi. Inglise keeles õppida on huvitav ja hariv, ent kadu on kuidagi liiga suur, palju jookseb mööda külgi maha, läheb tõlkes kaduma. Teiseks tahan luua kindla sideme kodumaaga, et mul oleks, kuhu tagasi tulla, tunneksin pinda ja inimesi. Esimene kursus oli selles mõttes edukas, et lõin endale viljaka pinnase tegutsemiseks, tagasi tulles saan kohe pihta hakata ja ei pea enne maad tuhnima, kontakte otsima.

Magister ei-tea-veel-milles tuleb küll Berliinis või Lõuna-Aafrika Vabariigis, kui kodune turvatunne üle viskab.

kõrvalkäigud

Eile sadas paks lumi maha. Sain esimest korda elus proovida rattaga lumes kruiisimist. Päris jube on, soola-lumesopp ummistab kodaraid ja lendab ratta alt, aga natuke ikka äge ka.

Käisime sakslannast sõbra Kaddiga jalutamas, kuna ta lahkub homme Groningenist ja tahtis oma armsa tiigrimustriga analoogkaameraga linnast pilte teha. Linna turuplatsile jõudes märkas ta mööda tänavat ruttamas torukübara ja jalutuskepiga meest, kelle eripärane väljanägemine on siin linnas nii haruldane nähtus, et otsustasime talle järele joosta. Ta sisenes ühte nurgatagusesse baari, kus me kumbki kunagi käinud polnud. Kahepoolsetele ustele maalitud tantsiv paar, kõrvalseinas lagunenud stend, mis justkui mingeid mineviku üritusi kuulutas.

Tegu oli hämara ja suitsuse piljardisaaliga. Otsustasime Kaddiga päise pärastlõuna ajal viskikoolad teha, et seltskonda sisse sulanduda ja objekti märkamatult vaadelda. Ent leti juures seistes sammus sama mees, kübar ja kepp kuskil kaugemal lauale toetatud, meie selja taha ja alustas vestlust.

Tuli välja, et tegu oli Groningeni nähtamatu subkultuuri esindajaga, kes hobikorras jokkerina töötas ja pidudel inimestele kaarditrikke näitas ja mõistatusi esitas. Külma eest oli ta triibusukadki jalga pannud, mida meile tõestuseks näitas. Mingit suurt tsirkuse- või maagiakultuuri siin paraku pole, tsirkusetrupiga rändamisest võib ta ainult unistada, nii et tegemist oli üksiku meistriga, kes omaenese entusiasmist ala elul hoiab.

kodu

kirjutan kunagi raamatu

Kes tahab teada, mida mõtlen välismaal kodumaa jaoks elamisest ja muust, siis Eero Epner räägib Eesti teatrist, aga veidi ikka minust ka:

Ajaloo kordumine kolmel moel", Eesti Ekspress

“Ma läksin kodunt ära, et kodu tarvis ennast täiendada. Ma tunnen, et minu tööpõld võiks olla kodumaal,” kirjutab Nikolai Triik sada aastat tagasi.

Aga mitte ainult see muidugi, enda jaoks tuleb ka ikka elada:

...saadan kirja Marko Mäetammele. “Miks sa välismaal töötad?” küsin. Hommikul tuleb vastus.

“Eesti kunstiareen on väike ja mugav, siin on lihtne saavutada n-ö esmane tuntus ja teatud positsioon kohalikus hierarhias. Kunstiga tegelemine on aga piisavalt irratsionaalne ja nõuab mingisuguse seletamatu draivi olemasolu eneses. Pärast nii kümmet aastat esinemist ühes ja samas keskkonnas tundsin, et hakkan vajama värskeid impulsse. Suuremal mänguväljakul tegutsedes saad ka paremini aru, missugune mängija sa oled ja kui palju sus ressurssi on. See tundmine on arenemiseks väga oluline. Kui tahad areneda, tuleb katsuda pääseda välja.”

lahkumine >< saabumine

Olen mõelnud saabumise ja lahkumise fenomenist. See on palju kontseptuaalsem kui lihtne füüsiline kohalolek või puudumine, see on seotud inimese kui teadvuse mõjuga ühe sotsiaalse grupi, näiteks linnarahva, nii kollektiivsele kui individuaalsele teadvusele. Saabumine tähendab mõju suurenemist ja lahkumine mõju vähenemist või kadu.

Minu sotsiaalne lahkumine toimus vaieldamatu sündmusena, Tartust 22. augustil 2011, kui kõndisin kell neli öösel mööda Narva maanteed bussijaama poole ja sõbrad juhuslike või valitud kallimatega hüvasti jätma tulid. Tunnetasingi kogu toimunut alguses vaid lahkumisaktina, kodulinnast lahkumisena, kuna saabumine polnud veel täielikult toimunud või ei olnud esialgu minu jaoks oluline. Peaasi, et lahkumine ära toimuks. Tahtsin kaduda Tartu palgest mõneks ajaks, et hiljem värskemana tagasi tulla. Kui sotsiaalne lahkumine oli kehaliselt toimunud, algas virtuaalne lahkumine, mis võttis veel umbes kuu, kuivõrd hoidsin kodulinnal silma peal võrgu kaudu. Umbes esimese kuu lõpus mõistsin, et olen kogu aja kuskil vahepeal olnud, lahkunud küll, ent mitte veel kohale jõudnud, sest tol ajal teadsin selgelt, et mind pole peaaegu mitte kellegi jaoks siin uues linnas olemas. Veel. Mul oli siin tuttavaid küll, aga ma ei huvitanud neid ja ega nemad mindki.

Sotsiaalne saabumine toimub, kui end uues kohas teatavaks tehakse, kui uue koha inimesed teavad saabuja olemasolust ja arvestavad sellega. Minu jaoks toimus see aegamööda alates umbes teisest kuust kuni praeguseni. Sotsiaalse saabumisega koos tuleb mentaalne saabumine, vaimne kohalolek. Esialgu olin kehatu fantoomina kohal vaid kodulinnas, võrgu kaudu, mõjutamisjõuta ent huviga. Groningenis toimuv tundus kauge ja minust sõltumatu. Lõplik ja täielik saabumine toimub võib-olla alles esimese aasta lõpus, mille jaoks minul võimalust paraku pole, ent praegu, neljanda kuu lõpus olen justkui enam-vähem kohal. Tean inimesi, pean plaane. Oskan minna ühest kohast teise. Linna veel tervikuna ei tunneta, avastan tihti uut. Saabumine toimub aegamööda, inimeste kaudu teiste inimestega kohtudes, olmeliste tegevuste kaudu, soovi tõttu kohale jõuda.

Uus lahkumine tuleb vist järsem, katkestades kohe kõik kanalid, saabumine samamoodi, kanalid üleöö uuesti ellu puhudes.

ebaküdoonia

Olen viimasel ajal kogenud geograafilist nihet teadvuses, kus seiklen ühes kohas, ent mõistus tahab registreerida seda hoopis teise kohana. Kuskil varem kirjeldatud siire Tartusse Groningeni tänavatel kestab episoodiliselt edasi. Sihitult linnaseiret jalgsi või rattal viljeledes satun oma peas ikka ja jälle tuttavatesse kohtadesse Eestis. Võib-olla on see sama tunne, mida Tanel Rander Avamaal psühhogeograafiast rääkides kirjeldas, kui ta Mooste nõlvade vahel ekseldes Albaaniasse sattus. Psühhogeograafiline siire ühest kohast teise. Groningenist Tartusse, Tallinnasse, Kambja surnuaeda, Randvere randa. Linnaservas oli endiselt sügis ja kõrged kolletunud lehtedega aiahekid tekitasid Lääne-Eesti rahulikel rannatänavatel kulgemise tunde.

Rattaga linnakeskusest kaugemale veeredes avastasin end pärast lambakarjast ja ponidest mööda sõitmist kõrvallinnas Assenist, kus kõik majad on villad ja omanikud peenutsemise ees tagasi ei kohku, paigutades oma metallist nime nelja korruse kõrgusele trapetsikujulisele lossifassaadile või kujundades hekist sõnad Ҩ t’Huis de Wolf Ҩ. Asseni ja Groningeni vahele jääv tee oli väiksemate (st 3-korruseliste) õlgkatusega majadega palistatud, mõlemal pool teeääres näitasid jaksu kõik lehed kaotanud ebaküdooniapõõsad, kollased viljad võikalt ent vastupidavalt oksaraagude vahel tolknemas, tuues üles kummastavaid mälestusi hoopis kaugest lapsepõlvest.

heast ja kurjast

Jõuluõhtu veetsin Pakistanist pärit sõbra Sheriga tema pool ühes Groningeni paljudest ühikatest koos korealasest naabriga. Jõime veini ja muud, vaatasime „Family Guy’d“ ja ei teinud jõuludest suurt väljagi. Pakistanis jõule ei tähistata ja Koreas on samal päeval hoopis ühe riigimehe sünnipäev.

mina: “Kas sa oled pärit Põhja-Koreast või Lõuna-Koreast?“

korealane: [hakkab muhisema]

mina: „Kas see oli loll küsimus?“

Sher: „Ma pole vist kunagi kohanud kedagi, kes oleks pärit Põhja-Koreast.“

korealane: „Ma olen pärit Lõuna-Koreast ja isegi mina pole kunagi kohanud kedagi, kes oleks pärit Põhja-Koreast.“

Korealane rääkis, et kui ta teada sai, et Kim Jong Il surnud on, hakkas ta kartma, sest see võib tähendada, et Lõuna- ja Põhja-Korea lähevad omavahel sõtta ja tema peab lahingusse minema.

Sheriga on mul varem ka olnud sõja- ja ohuteemalisi vestluseid. Ükskord õhtul kohvipoest õue astudes tundus pimedas inimesi vaadates, et umbes nüüd, kella 23 aegu hakkavad kuritegelikud jõugud tööle, võrgud hakkavad hargnema. Ütlesin seda Sherile, kes hakkas naerma ja ütles, et see pole Pakistaniga võrreldes mitte midagi. Pakistanis ta ei julgeks öösel niisama tänaval kõndida. See on tõsi, et Groningenis ei teki kunagi ohutunnet. Kõige ärevam tunne, mis tekkida võib, on kerge põnevus ja see ka tavaliselt kujutlusvõimest ärgitatud. Mehhikost pärit tuttav Alejandro naeris sama fenomeni – millega kurjategijad siin linnas tegelevad? Kui Mehhikos äritsetakse kokaiini ja siseelunditega, varastatakse siin rattaid. Kõige organiseeritum kuritegevus ongi keskendunud rataste varastamisele ja nende maha müümisele öösel linnaplatsil purjus tudengitele 7 euro eest.

Muidugi tean, et selline naiivne naeruväärsustunne kurjategijate suhtes on illusoorne ja tuleb olla ettevaatlik, ent nii palju kui mina olen pärast keskööd kuskilt koju seigelnud, on tänavad tühjad või omi asju ajavad.