lahkumine >< saabumine

Olen mõelnud saabumise ja lahkumise fenomenist. See on palju kontseptuaalsem kui lihtne füüsiline kohalolek või puudumine, see on seotud inimese kui teadvuse mõjuga ühe sotsiaalse grupi, näiteks linnarahva, nii kollektiivsele kui individuaalsele teadvusele. Saabumine tähendab mõju suurenemist ja lahkumine mõju vähenemist või kadu.

Minu sotsiaalne lahkumine toimus vaieldamatu sündmusena, Tartust 22. augustil 2011, kui kõndisin kell neli öösel mööda Narva maanteed bussijaama poole ja sõbrad juhuslike või valitud kallimatega hüvasti jätma tulid. Tunnetasingi kogu toimunut alguses vaid lahkumisaktina, kodulinnast lahkumisena, kuna saabumine polnud veel täielikult toimunud või ei olnud esialgu minu jaoks oluline. Peaasi, et lahkumine ära toimuks. Tahtsin kaduda Tartu palgest mõneks ajaks, et hiljem värskemana tagasi tulla. Kui sotsiaalne lahkumine oli kehaliselt toimunud, algas virtuaalne lahkumine, mis võttis veel umbes kuu, kuivõrd hoidsin kodulinnal silma peal võrgu kaudu. Umbes esimese kuu lõpus mõistsin, et olen kogu aja kuskil vahepeal olnud, lahkunud küll, ent mitte veel kohale jõudnud, sest tol ajal teadsin selgelt, et mind pole peaaegu mitte kellegi jaoks siin uues linnas olemas. Veel. Mul oli siin tuttavaid küll, aga ma ei huvitanud neid ja ega nemad mindki.

Sotsiaalne saabumine toimub, kui end uues kohas teatavaks tehakse, kui uue koha inimesed teavad saabuja olemasolust ja arvestavad sellega. Minu jaoks toimus see aegamööda alates umbes teisest kuust kuni praeguseni. Sotsiaalse saabumisega koos tuleb mentaalne saabumine, vaimne kohalolek. Esialgu olin kehatu fantoomina kohal vaid kodulinnas, võrgu kaudu, mõjutamisjõuta ent huviga. Groningenis toimuv tundus kauge ja minust sõltumatu. Lõplik ja täielik saabumine toimub võib-olla alles esimese aasta lõpus, mille jaoks minul võimalust paraku pole, ent praegu, neljanda kuu lõpus olen justkui enam-vähem kohal. Tean inimesi, pean plaane. Oskan minna ühest kohast teise. Linna veel tervikuna ei tunneta, avastan tihti uut. Saabumine toimub aegamööda, inimeste kaudu teiste inimestega kohtudes, olmeliste tegevuste kaudu, soovi tõttu kohale jõuda.

Uus lahkumine tuleb vist järsem, katkestades kohe kõik kanalid, saabumine samamoodi, kanalid üleöö uuesti ellu puhudes.

ebaküdoonia

Olen viimasel ajal kogenud geograafilist nihet teadvuses, kus seiklen ühes kohas, ent mõistus tahab registreerida seda hoopis teise kohana. Kuskil varem kirjeldatud siire Tartusse Groningeni tänavatel kestab episoodiliselt edasi. Sihitult linnaseiret jalgsi või rattal viljeledes satun oma peas ikka ja jälle tuttavatesse kohtadesse Eestis. Võib-olla on see sama tunne, mida Tanel Rander Avamaal psühhogeograafiast rääkides kirjeldas, kui ta Mooste nõlvade vahel ekseldes Albaaniasse sattus. Psühhogeograafiline siire ühest kohast teise. Groningenist Tartusse, Tallinnasse, Kambja surnuaeda, Randvere randa. Linnaservas oli endiselt sügis ja kõrged kolletunud lehtedega aiahekid tekitasid Lääne-Eesti rahulikel rannatänavatel kulgemise tunde.

Rattaga linnakeskusest kaugemale veeredes avastasin end pärast lambakarjast ja ponidest mööda sõitmist kõrvallinnas Assenist, kus kõik majad on villad ja omanikud peenutsemise ees tagasi ei kohku, paigutades oma metallist nime nelja korruse kõrgusele trapetsikujulisele lossifassaadile või kujundades hekist sõnad Ҩ t’Huis de Wolf Ҩ. Asseni ja Groningeni vahele jääv tee oli väiksemate (st 3-korruseliste) õlgkatusega majadega palistatud, mõlemal pool teeääres näitasid jaksu kõik lehed kaotanud ebaküdooniapõõsad, kollased viljad võikalt ent vastupidavalt oksaraagude vahel tolknemas, tuues üles kummastavaid mälestusi hoopis kaugest lapsepõlvest.

heast ja kurjast

Jõuluõhtu veetsin Pakistanist pärit sõbra Sheriga tema pool ühes Groningeni paljudest ühikatest koos korealasest naabriga. Jõime veini ja muud, vaatasime „Family Guy’d“ ja ei teinud jõuludest suurt väljagi. Pakistanis jõule ei tähistata ja Koreas on samal päeval hoopis ühe riigimehe sünnipäev.

mina: “Kas sa oled pärit Põhja-Koreast või Lõuna-Koreast?“

korealane: [hakkab muhisema]

mina: „Kas see oli loll küsimus?“

Sher: „Ma pole vist kunagi kohanud kedagi, kes oleks pärit Põhja-Koreast.“

korealane: „Ma olen pärit Lõuna-Koreast ja isegi mina pole kunagi kohanud kedagi, kes oleks pärit Põhja-Koreast.“

Korealane rääkis, et kui ta teada sai, et Kim Jong Il surnud on, hakkas ta kartma, sest see võib tähendada, et Lõuna- ja Põhja-Korea lähevad omavahel sõtta ja tema peab lahingusse minema.

Sheriga on mul varem ka olnud sõja- ja ohuteemalisi vestluseid. Ükskord õhtul kohvipoest õue astudes tundus pimedas inimesi vaadates, et umbes nüüd, kella 23 aegu hakkavad kuritegelikud jõugud tööle, võrgud hakkavad hargnema. Ütlesin seda Sherile, kes hakkas naerma ja ütles, et see pole Pakistaniga võrreldes mitte midagi. Pakistanis ta ei julgeks öösel niisama tänaval kõndida. See on tõsi, et Groningenis ei teki kunagi ohutunnet. Kõige ärevam tunne, mis tekkida võib, on kerge põnevus ja see ka tavaliselt kujutlusvõimest ärgitatud. Mehhikost pärit tuttav Alejandro naeris sama fenomeni – millega kurjategijad siin linnas tegelevad? Kui Mehhikos äritsetakse kokaiini ja siseelunditega, varastatakse siin rattaid. Kõige organiseeritum kuritegevus ongi keskendunud rataste varastamisele ja nende maha müümisele öösel linnaplatsil purjus tudengitele 7 euro eest.

Muidugi tean, et selline naiivne naeruväärsustunne kurjategijate suhtes on illusoorne ja tuleb olla ettevaatlik, ent nii palju kui mina olen pärast keskööd kuskilt koju seigelnud, on tänavad tühjad või omi asju ajavad.

essee valmib 400 sõna tunnis

Üleeile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud.Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada, tänaseks koos umbes kümme entusiasti.

Archipels Nitrate (Claudio Pazienza, 2009)

Eile õhtul raamatukogust lahkuda otsustades avastasin peahoone ukse alt sama pundi, kelle pool üleeile peol käisin. Läksime filmikluppi vaatama väga haruldast filmi filmide arhiveerimisest.

Pärast filmi läksime kaheksakesi üle tee pubisse filmidest rääkima. See on siin üks põhitegevus, pubis filmidest rääkimine. Kõige ägedam selle juures oli, et pubis oli KASS. Paksu koheva karvaga hallitriibuline kass jalutas uudishimulikult ent ümbrusega harjunult ringi, hüppas sülle, nuusutas klaase, istus baaripukil ja lakkus käppu, hüppas jukebox'i otsa ja vaatas ringi. Tundus, et ta on juba ammu harjunud pubi lärmiga ja ei lasnud end eriti millestki häirida. Pakkusime, et äkki mõni vana pubikülaline sai õnnetult surma ja sündis uuesti kassina, kes pubist lahkuda ei taha.

uut ja vana

Kolisin nädal aega tagasi uude korterisse. Seal pole internetti, pesumasinat ega külmkappi, aga see-eest on suured toad, sõbralikud korterikaaslased ja ühised õhtusöögid. Käisin eile koeraga vihmas jalutamas. Jaan Kross kirjutas küll, et heledad aknad on rõõmsad ja märjad, aga tegelikult olime meie koeraga.

Alternatiivide leidmine ajutiselt puuduvate vahendite jaoks on õnnestunud. Internet on raamatukogus, külmkapiks kõlbab rõdu ja pesumasina kasutamiseks käime aeg-ajalt kikivarvul lähedal asuvas ühikas, kus seitsme korruse peale masinaid omajagu on. Viimati sinna minnes leidsime kolmekesi endale masinad küll, muuhulgas sain teada, et see ongi see ühikas, kus kõik ülejäänud eestlased elavad, kus väga mugav diivanisaal on ja kus majajuhataja näeb välja nagu iga teine Hispaania üliõpilane, tänu millele ta meid väga lihtsalt teolt tabas. õnneks ei näinud majajuhataja selles midagi halba, et paar suvalist hipit tema majja sisse hiilivad, et masinaid kasutada, pealegi me oleme ju... selle tüdruku seitsmendalt korruselt, mis-ta-nimi-oligi, külalised.

Täna on Sinterklaasi püha, teine derivaat Püha Nikolausist peale Jõuluvana. Raamatukogu ainult kella neljani lahti ja suur habemik jalutab paari murjamiga - nõgise näoga abiline Zwarte Piet - linna mööda ringi. Lapsed saavad homme hommikul sussi sisse kingituse. Sinterklaasi maiustused on väiksed Kruidnotenid, pisikesed piparkoogilaadsed nööbid, martsipani on ka igal pool igas vormis.

Eelmise nädala inglise keele tunnis sattus Sinterklaas kogemata meie klassi, kuigi tuli õpetajate lastele külla, ent taandus kohe vabandades, kuna me pole need, keda ta otsib ja üleüldse pole me ilmselt väga head lapsed olnud. Kruidnoteneid saime ikka.

Uues valges ja säravas kohas elamine, kus on sõbralik õhkkond, on mulle hästi mõjunud. Parem on olla.

Ilmaks torm ja rahe, vahel petlik päike.