Täisring

Uhh. Täna on 1. oktoober 2012, täpselt aasta tagasi olin alustamas teist Hollandi-kuud, alles sisseelamise alguses ja kohanud vaid paari inimest oma hilisemast parimate sõprade pundist. Nüüd on kogu kogemus selja taga ja ma pole üldse kindel, kas täna on kõige õigem päev reflekteerimiseks, ent kui mitte praegu siis kunas veel. 

Kui Gronni-kogemusele tagasi mõtlen, ei oska ma üldsõnaliselt kokku võtta, mis selle kõige väärtuslikum osa oli. Avastan ennast üsna tihti vestlustesse lisamast, et Hollandis oli... Peale selle tulevad isegi loengutes tihti flashback'id materjalidesse, mis seal läbi töötasin, kuna need kursused, mida seal võtsin, olid ülihuvitavad ja väga põhjalikud. Samas meenub kerge üksildustunne, kui meenutan, ja mälestus sellest, et ma polnud endaga päris rahul suurema osa ajast. 

Täiesti üksinda võõrasse keskkonda sisenedes on esimene ülesanne ennast identifitseerida. Selleks, et ennast võõrastele kuidagi esitleda, tuleb omaks võtta kindel identiteet, mida siis teistele näidata. Kodulinnas pole see probleem, kuna esiteks on siin korralik turvavõrk vanadest sõpradest, kellega ma ei pea vaeva nägema, et nad mind tundma tahaksid õppida, ning teiseks ei pea ma kodulinnas pingutama, et olla nähtav, sest ma juba olen nähtav, laia tutvusringkonna kaudu, oma aastatepikkuse tegevuse kaudu. Võõrasse keskkonda elama asudes pole mind esialgu sotsiaalselt olemas, ma ei eksisteerigi enne, kui end kellelegi tutvustan, enne, kui keegi mind endale teadvustab. Ja selleks, et keegi mind endale teadvustaks, pean tunduma talle huvitav. Aga selleks on vaja olla isiksus. Enese taasidentifitseerimine ei saa kaua aega võtta, sest mul pole seal linnas palju aega. Pean ennast kiiresti leidma, et siis leida teisi.

Mäletan, et praegu aasta tagasi, kui olin Groningenis juba umbes kuu aega olnud, tundus mulle endiselt, et olen alles täiesti alguses - kuigi mul oli juba korter, kool ja ratas. See tunne kestis tegelelikult esimesed kolm kuud. Mul läks inimeste leidmisega kaua aega, kuna olin eneseleidmise aegluse tõttu võõraste seas häbelik. Peale selle oli seal tuhandeid minuga täpselt samas olukorras olevaid erasmuslasi ja noori tudengeid. Käisin erasmuslaste kogenemistel ka, ent mõistsin ruttu, et nemad pole need inimesed, keda otsin. Hiljem õnneks leidsin mõne oma inimese.

Üks projektidest, mida Hollandisse jõudes alustasin, oli vegan olemine. Seda projekti saatis täielik ja kõhklematu edu, eriti Hollandis, nii et jätkasin kodumaale naastes. Eriti Hollandis, kuna seal oli vegan olemine kuidagi sotsiaalselt suurema au sees, inimeste reaktsioonid olid kas "Kui tubli!", "Ma ei söö ka eriti liha..." või "Ma olen ka taimetoitlane/vegan." Eestis kohtan rohkem "aa" ja "ahah" vastuseid. Mul oli seal isegi mõni veganist sõber ja mõni, kes lihtsalt ei söönud liha, Eestis on neid vähem, kuigi kogukond on olemas. Projekt Vegan lõppes 23. septembril 2012, kestes oodatud 6 asemel 13 kuud. Lisasin menüüsse kala.

Ma ei hakka Hollandi narkopoliitikast, nagu enne lubatud, eraldi postitust tegema, kuna ma lihtsalt ei mäleta enam nii hästi Eesti ja Hollandi eripärasid selles osas. Tegin Groningenis väikse uurimuse selle kohta, aga praegu pole aega materjali enam uuesti läbi töötada. Põhimõtteliselt mida ma tahtsin öelda, oli see, et Eesti, kes praegu tundub kahe vahel olevat, peaks Hollandi narko- (ja ka partnerluslepingute) poliitikast eeskuju võtma, kuna nende põhimõtted annavad inimestele palju mõistlikke valikuvõimalusi. Hollandis on narkokuritegevuse ja kuritarvitamise protsent madalam kui Euroopa keskmine ning ma usun, et Eesti on piisavalt arenguvõimeline, et kunagi sama kaugele jõuda. Mu seisukoht peegeldub üsna hästi selles artiklis. 

Kokkuvõttes oli see kogemus nagu inkubaatoris küpsemine, tundsin ennast seal veidi sotsiaalselt isoleerituna, kuigi see oli rohkem mu enda valikute kui avatud võimaluste tõttu. Mul seal endaga tegelemiseks palju aega, mis on väärtuslik, sest ma olen nii noor. Kui olin tagasi tulnud, ütles üks sõber, et mul oleks justkui parem kontroll enda ja olukorra üle. Prioriteedid ja eesmärgid said paika seatud.

Selle blogi Hollandi-seiklus on nüüd möödas, nii et nüüd hakkab blogi täitma reisipäeviku funktsiooni, kui kunagi taas mõnele pikemale lähetusele peaksin minema. Senikauaks - arhiiv ja mälestused.

Toko Melati my love

Ma tean, et olen sellele blogile juba pikemat aega võlgu need viimased postitused. Praegu pole ka see päev, mil end lõpuks kokku võtan, ent üks lühike mõte.

Üks asi Hollandist, mida linna ja sõprade kõrval enim igatsen, on need Aasia kaupu müüvad toidukaubamajad, mis seal olid. Vürtsid, teraviljad, bambusvõrsed, karrikaste, marineeritud mango, tofu, kikerherned, õlid, taimsed piimad, tšillikastmed - kõike oli nii suures valikus ja nii lihtsasti kättesaadav. Tartus on kogu sellest valikust toidupoodides üks riiul ja mõni asi üldse kuskil kaugel Prismas, mis on ise nii suur, et seal kaob mul üsna kiiresti keskendumisvõime ära. Groningenis sain oma kikerherneste, kookospiima ja piprakastme varu täiendada väikses toidupoes, mis jäi täpselt poolele teele, kui rattaga turule läksin. See pisike toidupood müüski ainult Aasia (Hiina, Indoneesia, India, Jaapan.. mmmmm) toidukaupu (leti taga olid veel sellised asjad nagu rastašampoon, looduslikud juuksevärvid jms) ja oli üleni head kraami täis. Teine lemmikkoht oli supermarket Oriental, mis oli suur toidupood, kus oli veel rohkem vürtse, õlisid, riisi- jms nuudleid, ube & herneid, igast tofukraami (nt kääritatud tofutükid. proovisin, päris halb), pähkli- ja seemnevõideid, leibasid, kõike-kõike-kõike.

Teiseks, Türgi poed! Värvilised läätsed, mingid mulle tundmatud jahud ja kuivatatud puuviljad, mee- ja lehttaignakoogid, mis nägid oma rohelise katte tõttu välja nagu tükk mesist sammalt, kikerherned, sojakastmed.. Turg! Mitu letitäit, mis on pühendatud ainult vürtsidele. Aastaringne ligipääs kõigile maailma puu- ja juurviljadele - avokaado, mango, papaia, draakonivili, artišokk, spinat, lehtkapsas, oliivid, pähklid, rosinad.. Vastandiks Konsumi puuviljasahtel, kus lebab viis väikest mangot.

Nii et igatsen avastusretki toidupoodidesse. Kuna Hollandis möödus mu esimene poolaasta täistaimetoitlasena (jätkan!), siis olin iga kord eriti uudishimulik ja avastamishimuline. Kuigi Tartus on küll nt mahepoode, näevad need nii elitaarsed välja, et ma pole mõnda julgenud(/vaevunud) sisse astudagi, ja neis müüakse väikestes hästidisainitud pakikestes mingeid kalleid asju. Groningeni Aasia ja Türgi poed ja turg olid sellised kohad, kus müüdi (mitme)kiloses türgi- ja või jaapanikeelse kirjaga kotis basmati riisi ja kollaseid läätsi, tofut sai kaalu järgi suurest tünnist, vürtsiriiulid võtsid enda alla terve ühe reavahe, kikerherned olid 800 grammistes purkides - nii et sain terve sahvritäie head kraami hankida mõne üksiku pakikese asemel. Tartus puudub täiesti toidukaupade avastamata džungel, mis Gronnis oli.

essee valmib 400 sõna tunnis

Üleeile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud.Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada, tänaseks koos umbes kümme entusiasti.

Archipels Nitrate (Claudio Pazienza, 2009)

Eile õhtul raamatukogust lahkuda otsustades avastasin peahoone ukse alt sama pundi, kelle pool üleeile peol käisin. Läksime filmikluppi vaatama väga haruldast filmi filmide arhiveerimisest.

Pärast filmi läksime kaheksakesi üle tee pubisse filmidest rääkima. See on siin üks põhitegevus, pubis filmidest rääkimine. Kõige ägedam selle juures oli, et pubis oli KASS. Paksu koheva karvaga hallitriibuline kass jalutas uudishimulikult ent ümbrusega harjunult ringi, hüppas sülle, nuusutas klaase, istus baaripukil ja lakkus käppu, hüppas jukebox'i otsa ja vaatas ringi. Tundus, et ta on juba ammu harjunud pubi lärmiga ja ei lasnud end eriti millestki häirida. Pakkusime, et äkki mõni vana pubikülaline sai õnnetult surma ja sündis uuesti kassina, kes pubist lahkuda ei taha.

Melkweg

Eile käisin kanadalasest kursavenna pool toidupeol. Taimse chili valmistamise võistlus, Brasiilia tiim võitis, Poola Pannkoogid jäid teiseks. Kursavend elab ühes paljudest Groningeni ühikatest, hiiglaslik 4-korruseline maja, millel on vist kolm tiiba, iga tiiva igal korrusel on kaks tuba, kes jagavad kööki ja vannituba. Kuna sektsioonid omavahel ustega ühendatud pole, tuleb külas käia katuse kaudu. Üks elanik rääkis, kuidas käis septembri alguses iga päev rätikuväel üle katuse, et naabrite duširuumi kasutada, kuna enda oma oli umbes. Sinna lõpuks pidu koonduski, tuletõrjeredeli kaudu katusele. Juttude järgi pidi olema parim koht, kus päikesetõusu või -loojagut vaadata.

Üleeile sattusin ühte teise ühikasse, välistudengid kutsusid õhtust sööma. Too ühikas oli palju kaugemal kesklinnast, vist vana haigla või kool, hiiglaslikud toad pikkade koridoride ääres, kööki jagavad 15 inimest. Pidu oli õhulisem, juhuslike sisse- ja väljajalutajatega. Öösel koju vändates eksisin esialgu ära, teisel katsel leidsin üles raudteerööpad, mis koju juhatasid.

Sügis on siin veel vägev, aega jäänud umbes 2,5 kuud. Pean plaani korterit vahetada, sest omanik, tõeline Armeenia matroon, tahab jõuluks kallimaga sisse kolida. Võib minna kitsaks.

möödasõit vastutuules

Käisin eile nädal tagasi kohatud tsiki sünnipäevapeol. Istusime kümnekesi pubis, põhiliselt belglased ja sakslased, ja rääkisime Belgia õlledest (jõin mingit kummaliselt haput kraami). seltskond oli sõbralik ja lapselikult tore, eriti sünnipäevalaps ise, minuvanune ameeriklanna Michelle, kes säravalt naeratas, juues alkoholi asemel koolat ja vett. Kui pannkoogikohvikutest rääkima hakkasime, tuli välja, et olen vegan, mille peale noored rõõmsalt teatasid, et ei suudaks olla taimetoitlased, ja milleks olla vegan, kui võid süüa vabalt ringi jooksvate kanade mune. Olukord oli piisavalt pubine ja kaootiline, et ma ei hakanud midagi selgitama, samas süda kurvastas, kuna nende säravad naeratused ei teadnud, kust see tuleb, mida nad söövad. Ainult belglane Niels oli ütles, et püüab süüa vähem liha, sest tema teab.

Siiani on vegan olla olnud väga kerge (alustasin projekti saabumise päeval, 22. augustil). väga õige tunne, kiusatusi pole, viitsin korralikult süüa teha. Isegi magusaisu pole rohkem kui puuviljade järele. Mu korterikaaslane on taimetoitlane, nii et lihavaba keskkond .) Hakkasin veganiks (esialgu projektikorras 6 kuuks), sest ma pole kunagi eriline liha ega juustu fänn olnud ja rõõska piimagi ühikasse ei hangi, niisiis otsustasin liikuda otsustava sammu tervislikuma toitumise suunas, mis on ühtlasi eetilisem, kuna ei toeta loomade ebainimlikku (kui vastuoluline sõna - inimlikkus) kohtlemist toidutööstuses, mida liha, piima, juustu ja muna söömine paratamatult teeb. Seega menüü koosneb juur- ja puuviljadest, kaunalistest, pähklitest ja teraviljast. Ma pole kunagi varem end 3,5 nädalat järjest nii hästi tundnud, ausalt. Kuidagi ääretult õige tegu tundub see olevat, ei mingit kõhklust toidupoes ega köögis. Näiteks dilemma juustuvõileivaga - maitseb päris okeilt, samas mitte nii hästi, et loobuda ei suudaks, mitte eriti tervislik ja kokkuvõttes lihtsalt halvaks läinud piim, mis on saadud lehma masinaga lüpstes. Nüüd kadunud! Avokaado-tomativõilevaga on oluliselt vähem moraalset muret ,)

Mu esimene põhjus veganiks hakkamisel ei olnud loomad, aga nüüd on see teema kuidagi järjest rohkem esile kerkinud. Piimapakki laual nähes tundub see kuidagi ülimalt ebavajalik, sest see piim on saadud ühe looma puuri panemise hinnaga. Kes kardab, et loomsest toidukraamist loobudes jään millestki olulisest ilma, siis pole põhjust, sest mu toidulaud on rikastunud kümnete muude asjadega, mida ma varem ei söönud. Ma ei leia, et mul oleks vaja juua lehmapiima - veganitele tuntud vastuväide - ükski teine loom ei tarbi teisest liigist imetaja piima. Samuti, liha - inimeste hammaste järgi on kerge mõista, et meie liik pole mõeldud liha sööma (võrdle enda kihvi kassi kihvadega). Pealegi on ühiskonnas lihast loobumise kogemusest tehtud järeldused juba nii laialt levinud, et ma ei karda "mingitest ainetest ilmajäämist". Vitamiini B12, mida on näiteks munas, mida ma ka ei söö, võtan tabletina. Ainus toidulisand.

Ma pole vihane vegan, kes vastu rinda taob ja kõiki lihasööjaid laimab, mulle lihtsalt praegu tundub, et selline eluviis on minu jaoks kõige loomulikum, tervislikum ja süütundevabam.

Vihane vegan, aga õige sõnumiga äge video: http://www.youtube.com/user/Shell123ey#p/u/1/0F3w-XC3UJ4

,)

Sellega seoses meeldib mulle Hollandi ühiskonnas see, kui avalikult lastakse ebamoraalsuse vastu võidelda. Küllap tänu sellisele suhtumisele ongi Holland üks esimesi riike, kus geid võivad abielluda ja kus kanep on legaliseeritud. Paar päeva tagasi linnas ringi sõites märkasin oma kodu lähedal kabanduskvartali hoovi üles pandud hiiglaslikke plakateid, mille mõlemal poolel olid pildid sigadest. Ühel pool olid rõõmsad looduses või talus elavad sead, kellega inimesed käitusid sõbralikult, ja teisel pool plakatit olid toidutööstuse sead, pisikestes puurides, jõhkralt tapetud või kohutavates tingimustes oma järge ootamas. Piltide juures olid selgitused, kuidas loomi toidutööstuses koheldakse koos mingi organisatsiooni kontaktandmete & annetusarvega.

See on nii õige, et seda probleemi avalikult arutatakse.