Täisring

Uhh. Täna on 1. oktoober 2012, täpselt aasta tagasi olin alustamas teist Hollandi-kuud, alles sisseelamise alguses ja kohanud vaid paari inimest oma hilisemast parimate sõprade pundist. Nüüd on kogu kogemus selja taga ja ma pole üldse kindel, kas täna on kõige õigem päev reflekteerimiseks, ent kui mitte praegu siis kunas veel. 

Kui Gronni-kogemusele tagasi mõtlen, ei oska ma üldsõnaliselt kokku võtta, mis selle kõige väärtuslikum osa oli. Avastan ennast üsna tihti vestlustesse lisamast, et Hollandis oli... Peale selle tulevad isegi loengutes tihti flashback'id materjalidesse, mis seal läbi töötasin, kuna need kursused, mida seal võtsin, olid ülihuvitavad ja väga põhjalikud. Samas meenub kerge üksildustunne, kui meenutan, ja mälestus sellest, et ma polnud endaga päris rahul suurema osa ajast. 

Täiesti üksinda võõrasse keskkonda sisenedes on esimene ülesanne ennast identifitseerida. Selleks, et ennast võõrastele kuidagi esitleda, tuleb omaks võtta kindel identiteet, mida siis teistele näidata. Kodulinnas pole see probleem, kuna esiteks on siin korralik turvavõrk vanadest sõpradest, kellega ma ei pea vaeva nägema, et nad mind tundma tahaksid õppida, ning teiseks ei pea ma kodulinnas pingutama, et olla nähtav, sest ma juba olen nähtav, laia tutvusringkonna kaudu, oma aastatepikkuse tegevuse kaudu. Võõrasse keskkonda elama asudes pole mind esialgu sotsiaalselt olemas, ma ei eksisteerigi enne, kui end kellelegi tutvustan, enne, kui keegi mind endale teadvustab. Ja selleks, et keegi mind endale teadvustaks, pean tunduma talle huvitav. Aga selleks on vaja olla isiksus. Enese taasidentifitseerimine ei saa kaua aega võtta, sest mul pole seal linnas palju aega. Pean ennast kiiresti leidma, et siis leida teisi.

Mäletan, et praegu aasta tagasi, kui olin Groningenis juba umbes kuu aega olnud, tundus mulle endiselt, et olen alles täiesti alguses - kuigi mul oli juba korter, kool ja ratas. See tunne kestis tegelelikult esimesed kolm kuud. Mul läks inimeste leidmisega kaua aega, kuna olin eneseleidmise aegluse tõttu võõraste seas häbelik. Peale selle oli seal tuhandeid minuga täpselt samas olukorras olevaid erasmuslasi ja noori tudengeid. Käisin erasmuslaste kogenemistel ka, ent mõistsin ruttu, et nemad pole need inimesed, keda otsin. Hiljem õnneks leidsin mõne oma inimese.

Üks projektidest, mida Hollandisse jõudes alustasin, oli vegan olemine. Seda projekti saatis täielik ja kõhklematu edu, eriti Hollandis, nii et jätkasin kodumaale naastes. Eriti Hollandis, kuna seal oli vegan olemine kuidagi sotsiaalselt suurema au sees, inimeste reaktsioonid olid kas "Kui tubli!", "Ma ei söö ka eriti liha..." või "Ma olen ka taimetoitlane/vegan." Eestis kohtan rohkem "aa" ja "ahah" vastuseid. Mul oli seal isegi mõni veganist sõber ja mõni, kes lihtsalt ei söönud liha, Eestis on neid vähem, kuigi kogukond on olemas. Projekt Vegan lõppes 23. septembril 2012, kestes oodatud 6 asemel 13 kuud. Lisasin menüüsse kala.

Ma ei hakka Hollandi narkopoliitikast, nagu enne lubatud, eraldi postitust tegema, kuna ma lihtsalt ei mäleta enam nii hästi Eesti ja Hollandi eripärasid selles osas. Tegin Groningenis väikse uurimuse selle kohta, aga praegu pole aega materjali enam uuesti läbi töötada. Põhimõtteliselt mida ma tahtsin öelda, oli see, et Eesti, kes praegu tundub kahe vahel olevat, peaks Hollandi narko- (ja ka partnerluslepingute) poliitikast eeskuju võtma, kuna nende põhimõtted annavad inimestele palju mõistlikke valikuvõimalusi. Hollandis on narkokuritegevuse ja kuritarvitamise protsent madalam kui Euroopa keskmine ning ma usun, et Eesti on piisavalt arenguvõimeline, et kunagi sama kaugele jõuda. Mu seisukoht peegeldub üsna hästi selles artiklis. 

Kokkuvõttes oli see kogemus nagu inkubaatoris küpsemine, tundsin ennast seal veidi sotsiaalselt isoleerituna, kuigi see oli rohkem mu enda valikute kui avatud võimaluste tõttu. Mul seal endaga tegelemiseks palju aega, mis on väärtuslik, sest ma olen nii noor. Kui olin tagasi tulnud, ütles üks sõber, et mul oleks justkui parem kontroll enda ja olukorra üle. Prioriteedid ja eesmärgid said paika seatud.

Selle blogi Hollandi-seiklus on nüüd möödas, nii et nüüd hakkab blogi täitma reisipäeviku funktsiooni, kui kunagi taas mõnele pikemale lähetusele peaksin minema. Senikauaks - arhiiv ja mälestused.

lahkumine >< saabumine

Olen mõelnud saabumise ja lahkumise fenomenist. See on palju kontseptuaalsem kui lihtne füüsiline kohalolek või puudumine, see on seotud inimese kui teadvuse mõjuga ühe sotsiaalse grupi, näiteks linnarahva, nii kollektiivsele kui individuaalsele teadvusele. Saabumine tähendab mõju suurenemist ja lahkumine mõju vähenemist või kadu.

Minu sotsiaalne lahkumine toimus vaieldamatu sündmusena, Tartust 22. augustil 2011, kui kõndisin kell neli öösel mööda Narva maanteed bussijaama poole ja sõbrad juhuslike või valitud kallimatega hüvasti jätma tulid. Tunnetasingi kogu toimunut alguses vaid lahkumisaktina, kodulinnast lahkumisena, kuna saabumine polnud veel täielikult toimunud või ei olnud esialgu minu jaoks oluline. Peaasi, et lahkumine ära toimuks. Tahtsin kaduda Tartu palgest mõneks ajaks, et hiljem värskemana tagasi tulla. Kui sotsiaalne lahkumine oli kehaliselt toimunud, algas virtuaalne lahkumine, mis võttis veel umbes kuu, kuivõrd hoidsin kodulinnal silma peal võrgu kaudu. Umbes esimese kuu lõpus mõistsin, et olen kogu aja kuskil vahepeal olnud, lahkunud küll, ent mitte veel kohale jõudnud, sest tol ajal teadsin selgelt, et mind pole peaaegu mitte kellegi jaoks siin uues linnas olemas. Veel. Mul oli siin tuttavaid küll, aga ma ei huvitanud neid ja ega nemad mindki.

Sotsiaalne saabumine toimub, kui end uues kohas teatavaks tehakse, kui uue koha inimesed teavad saabuja olemasolust ja arvestavad sellega. Minu jaoks toimus see aegamööda alates umbes teisest kuust kuni praeguseni. Sotsiaalse saabumisega koos tuleb mentaalne saabumine, vaimne kohalolek. Esialgu olin kehatu fantoomina kohal vaid kodulinnas, võrgu kaudu, mõjutamisjõuta ent huviga. Groningenis toimuv tundus kauge ja minust sõltumatu. Lõplik ja täielik saabumine toimub võib-olla alles esimese aasta lõpus, mille jaoks minul võimalust paraku pole, ent praegu, neljanda kuu lõpus olen justkui enam-vähem kohal. Tean inimesi, pean plaane. Oskan minna ühest kohast teise. Linna veel tervikuna ei tunneta, avastan tihti uut. Saabumine toimub aegamööda, inimeste kaudu teiste inimestega kohtudes, olmeliste tegevuste kaudu, soovi tõttu kohale jõuda.

Uus lahkumine tuleb vist järsem, katkestades kohe kõik kanalid, saabumine samamoodi, kanalid üleöö uuesti ellu puhudes.

ebaküdoonia

Olen viimasel ajal kogenud geograafilist nihet teadvuses, kus seiklen ühes kohas, ent mõistus tahab registreerida seda hoopis teise kohana. Kuskil varem kirjeldatud siire Tartusse Groningeni tänavatel kestab episoodiliselt edasi. Sihitult linnaseiret jalgsi või rattal viljeledes satun oma peas ikka ja jälle tuttavatesse kohtadesse Eestis. Võib-olla on see sama tunne, mida Tanel Rander Avamaal psühhogeograafiast rääkides kirjeldas, kui ta Mooste nõlvade vahel ekseldes Albaaniasse sattus. Psühhogeograafiline siire ühest kohast teise. Groningenist Tartusse, Tallinnasse, Kambja surnuaeda, Randvere randa. Linnaservas oli endiselt sügis ja kõrged kolletunud lehtedega aiahekid tekitasid Lääne-Eesti rahulikel rannatänavatel kulgemise tunde.

Rattaga linnakeskusest kaugemale veeredes avastasin end pärast lambakarjast ja ponidest mööda sõitmist kõrvallinnas Assenist, kus kõik majad on villad ja omanikud peenutsemise ees tagasi ei kohku, paigutades oma metallist nime nelja korruse kõrgusele trapetsikujulisele lossifassaadile või kujundades hekist sõnad Ҩ t’Huis de Wolf Ҩ. Asseni ja Groningeni vahele jääv tee oli väiksemate (st 3-korruseliste) õlgkatusega majadega palistatud, mõlemal pool teeääres näitasid jaksu kõik lehed kaotanud ebaküdooniapõõsad, kollased viljad võikalt ent vastupidavalt oksaraagude vahel tolknemas, tuues üles kummastavaid mälestusi hoopis kaugest lapsepõlvest.

baasivahetus

Tänane päev kulus maja koristamisele, asjade pakkimisele ja kaks korda pampudega uue korteri vahet sõitmisele. Kolin ära, jess!! Uus korter on kesklinnast veidi kaugemal, aga see-eest värviline ja avar hipikodu. Elan kollases toas, köögis mosaiiksein, korterikaaslasteks kaks hipitsikki JA KOER.

NB! Uus aadress:

Van Royenlaan 22b

Groningen

9721EP

Algab uus aeg

Nüüd teatrisse ja/või peole.

koolist ja kunstist

Sain esimese hinde - 8 diskursuseanalüüsi eest soouuringutes. 8 tähendab väga hea, sest süsteem on 10-palliline, aga 10 ei saa keegi kunagi ja 9 pannakse ainult kursuse parimale tööle. Diskursuseanalüüs tähendab esseed filmist "Thelma & Louise", kus tegin tegelaste dialoogi põhjal järeldusi nende karakterite arengu kohta seoses soostereotüüpidega. Soouuringud ehk Gender Studies on kursus, kus uurime feminismi & maskulinismi (?) arengut ja olemust, sugudevahelist võimusuhet, erinevusi, sarnasusi.

Lühidalt - jess, head hinded!

Groningeni ülikool on maailma 500 parima ülikooli selleaastases nimekirjas 134. kohal. Tartu Ülikool jagab 50 teise ülikooliga 351.-400ndat kohta.

http://www.timeshighereducation.co.uk/world-university-rankings/2011-2012/top-400.html

Huvitav, kuidas kõik õpetajad, kes mul on, on kuidagi ülimalt läbi imbunud sellest, mida nad õpetavad. Nad on kuidagi oma õppeaine kvintessents või neist õhkab midagi nende õppeainele väga olemuslikku.

Dineke ten K. - inglise keel. Suur Hollandi naine, väga paksude poolpikkade hallide juustega, nägu pole kortsus, aga kuidagi mature, väga iseloomulik. Täiuslik briti inglise keel. Suulihased alati väga pingestatud, kui ta räägib. Peale selle räägib ta kogu aeg väga palju või kuidagi ütleb üht lühikest asja väga paljude sõnadega. Could we agree on that, is that okay with you? Is there anyone who would like to suggest anything different or have we all reached a decision here? Küsib alati meie arvamust ja lähtub kollektiivi kompromissist. Väga professionaalne ja meeldiv naine.

Anna B. R. - film visuaalkultuuris. Täielik frukt. Mitte selles mõttes, nagu Keerberg oli frukt, vaid lihtsalt üleni kummaline naine. Hästi pisike ja kõhn, näeb välja väga noor, aga kuna ta on maininud, et tal on doktorikraad, siis ei saa ta ülemäära noor olla. Mingi kummaline kombo ülimast raamatupidaja-nohiklikkusest ja julge stiiliga kunstnikust (või Scooby-Doo Velmast). Tema nii julgelt ja teadlikult eristuv riietumisstiil tekitab tunde, et ta on filmimaailma nii pikalt süübinud olnud, et on endale ka valinud mingi karakteri, mida ta nüüd ennastunustavalt etendab. Kusjuures ta ei libastu kunagi, ta on kogu aeg see veider raamatupidaja-boheem, et tekib tunne, et äkki ta ongi siiralt nii veider. Muidugi üleni armas ja professionaalne õppejõud ka (vist britt), kui ta ainult kõiki loenguid paberilt maha ei loeks...

Annie van der O. - teine film visuaalkultuuris. Esimene mulje temast on professionaalne õppejõud. Kannab ülikonda ja pooleldi metal-, pooleldi tavalisi tänavakingi, blondid sirged juuksed alati lahtiselt seljal. Veidi vanem kui teine filmiõppejõud. Üli-sofistikeeritud (jah) inglise keelega. Esimeses loengus panin huvi pärast kõik tema akadeemilised sõnapärlid kirja. Pikemalt vaatlusel selgub, et ta on üsna organiseerimata, sest ta reisib palju, ootamatult ja kaugele (Lõuna-Aafrikast Kanadasse on short notice). Ta on väga vaimustuses filmiteooriast ja on sel alal üsna palju tööd teinud ja tunnustust saanud.

Ester J. - soouuringud. Kileda häälega närviline naine. Keha on veidi mehelik, samas füüsiline kohalolek ja iseloom on naiselikult hüsteeriline (andke andeks nende kohutavate seksistlike siltide pärast, lihtsalt selline mulje on jäänud ja kuna tegemist on soouuringute õppejõududega, õigustab selline sildistamine end erilise eneseiroonia tõttu). Tema yin küll yang'iga harmoonias pole. Võimalik, et lesbi.

Johanna van H. - teine soouuringud. Üleni naiselik, vormikas ja võimukas blond naine. Väga palju reisinud ja väga uhke selle üle. Räägib kursusel olevate hispaanlastega vahepeal spontaanselt hispaania keeles. Ühes loengus tegi kiire sissejuhatuse semiootikasse ja see oli ainus kord, kui nägin, et ta pole päris kindel, millest ta räägib. Taas, naiselikult organiseerimata ja emotsionaalne. Professionaalne ja haritud, aga võib-olla jätab ta lihtsalt oma enesekindluse tõttu sellise mulje. Võimalik, et lesbi.

Kolmapäevahommikuti käin kohustuslikus korras kinos vanu filme vaatamas, sest need on filmikursuse õppekavas sees. Enne seda on aovalges soouuringute tund, mis on alati huvitav, sest see on seminarivormis ja grupp on väike. Kolmapäevaõhtuti on filmiloengud, mis toimuvad suures klassiruumis ja on põnevad, aga olenevalt kofeiinitasemest veres vahel veidi uinutavad. Olen erinevatel põhjustel siin olemise jooksul (pea 3 kuud) ära vaadanud 34 filmi.

Kuna inglise keel toimub kaks korda nädalas, on tunne, et see on põhiaine, mida siin õpin. Homme alustan 1200-sõnalise essee kirjutamist. Kuna oluline on vorm ja teema vaba, valisin ainsa teema, mida viimasel ajal piisavalt põhjalikult käsitlenud olen - immateriaalne kunst.

Kunstist olen muidu kaugele nihkunud. Täna tegin koolist poppi ja sõitsin sõpradega rongiga lähilinna Zwollesse kunstinäitusele. Väga hea tunne oli taas lõuendi, foto, videoekraani ees seista ja teosesse imenduda, ent teadvuse voog eriti ei rikastunud. Kunstikooli haridusega sõber Job selgitas piltide kontseptsioone ja poolelt sõnalt pöördus minu poole, et miks ma ometi midagi ei vasta, ise õpin semiootikat ja kunstiajalugu, aga mida ma oskan vastata...

Näituse põhiteema oli valgus ("Meer Licht"). Lemmikteos oli väike ruum, kus rippus üks elektripirn, väga madalal, valgustugevus timmitud kuuvalgusega samale tasemele.* Samas oli rammestunult meeldiv tunne vaadata videot, mida kunagi Kumus vilksamisi näinud olen, kuidas üks mees kõnnib rahulikult jäälõhkuja ees mööda külmunud merd.**

* Light bulb to stimulate moonlight, Katie Paterson 2008

**Nummer Acht. Everything is going to be allright, Guido van der Werve 2007

põhitegevus

Bhourrrtangõa

Pühapäeval käisin pea tosina erasmuslasega lähedalasuvas linnas Bourtange's. 16. sajandil linnuseks ehitatud linna eripära on viisnurkne põhiplaan, mida järgib nii tänavate paigutus kui ümbritseva kanali kuju. Igasse tippu oli paigutatud kahur ja igasse külge vaatetorn, mille juurest jooksid väiksed rajad tänavateni, mis viisid täpselt keskpunkti kokku.

Kahuripauku demonstreerisid seitse musketärikostüümi maskeerunud kohalikku, kes panid püüdlikult, ent läbikumava (või autentsust taotleva?) ükskõiksusega püssi palgesse ja ehmatasid paukudega koeri . Linnaplatsile oli kogunenud paras kari turiste, sest oli pühapäev ja päike paistis. Pärast püssipauku marssisid musketärid kahuri juurde ja näitasid, kuidas seal asi käib, marsisammul nalju tehes, pauk tuli valjem ja meie pundis olnud poiste silmad lõid särama.

Käisime kanuuga kanalil sõitmas. Kuigi pildil tunduvad kanalid laiad ja takistusteta, polnud üldse raske kolmekesi aerutada püüdes vastu kaldaserva põrgata või kogu kanuu pajupõõsa alt läbi juhtida nii, et silmade pähejäämiseks tuli selili paati heita. Olime esialgu kiireim tiim, näitasime suunda ja eeskuju. Veidi hiljem jõudsid teised kolm paati järele, põrkasid meiega veidi kokku, rebisime sellegipoolest ette, sildade alt läbi, vastu kallast, ruttu tagasi, edasi-edasi, väike paus mäevarjus, kolm parti paremat kätt, kuni lõpuks avastasime end suure lageda järve keskelt, ees vaid liivalaid ja Saksamaa. ootasime teised järele. tegime järve keskel miitingu. üks kaheline paat kuskil kaldamudas. läksime tuldud teed tagasi.

Kui kolm paati neljast olid tagasi jõudnud, istusime varjus, pea sügisesest tuumapäiksest veidi tuikamas, tegin uusmeremaalase Nickiga õlled, mil pudelil parukas mees, kuni jõudsid tagasi Karolina ja Marjorie, hoopis teiselt poolt. Kõik tundus juba läbi olevat, kuni Marjorie hooletu käeliigutusega oma fotokaamera vette lükkas.

Järgnes pooltund prantsuskeelset kisa, aeru, reha ja sumbaga kanalipõhja urgitsemist, veidi paanilist elevust, kuni kanadalane Adam lõpuks vette sukeldus ja vaese kaamera välja tõi.

Bourtange'ist lahkumine oli kõvasti raskem kui sinna saabumine. Kõige pealt tuli Groningenist Winschotenisse sõita ja sealt bussi või taksoga Bourtange'i. Tagasi tulles lootsime sama plaani peale, ent kella 6 paiku õhtul bussipeatuses transpordifirmasse helistades selgus, et buss saab tulla kahe ja takso kolme tunni pärast. Jalutasime tagasi linna, kus keskplatsil oleva kahe välikohviku peale kokku oli jäänud kaks laudkonda turiste. Läksime kolmandaks. Kohalikud õlled, jutustasime jutte. Kaks tundi hiljem tagasi taksoparki jõudes oli veel aega oodata. Õhtu oli juba pime, olime kümnepealine hilisteismeliste punt võõras kohas, nii et õudusfilmistsenaariumid olid kerged tulema. Meelde tuli nali ""Kärbeste Jumal" tuleb ära"..

Kui esimena takso lõpuks jõudis, tegi juht esialgu aeglaselt ühe sigareti, jutustas ühega meie kahest poisist, kes hollandi keelt rääkisid, ja tegi süsteemi selgeks... Pidime ootama veel järgmist bussi, et kõik peale mahuksid. Süsteem oli piisavalt veider, et meid tasuta Winschotenisse visata, kuid liiga keeruline, et seda inglise keeles seletada.

Kui esimene takso Winschotenisse jõudis, olid kõik veel kindlad, et jõuame rongi peale, mis poole tunni pärast Groningeni sõidab. Ei jõudnud. Teine taksotäis jõudis täpselt siis, kui rong oli perroonilt lahkunud. Järgmiseni tund aega.

Otsustasime linna sisse jalutada ja kuskilt öist toitu leida. Kui päeval seal linnas käies olid kõik tänavad täiesti inimtühjad olnud (nagu Hollandi väikelinnades pühapäeviti ikka), kostus nüüd nurgatagustest pubidest ja baaridest tantsumuusikat. Akendest ja õuedest paistsid ainult õllesõõmused pensionärid või üleni tätoveeringuid täis varakeskealised. Valisime suvalise türgi kiirtoidukoha, mis jäi kõikidest pubidest ohutusse piidlemiskaugusesse. Teisele rongile jõudsime õigeaegselt, laste silmad unepunased, vestlus naerusuine.

möödasõit vastutuules

Käisin eile nädal tagasi kohatud tsiki sünnipäevapeol. Istusime kümnekesi pubis, põhiliselt belglased ja sakslased, ja rääkisime Belgia õlledest (jõin mingit kummaliselt haput kraami). seltskond oli sõbralik ja lapselikult tore, eriti sünnipäevalaps ise, minuvanune ameeriklanna Michelle, kes säravalt naeratas, juues alkoholi asemel koolat ja vett. Kui pannkoogikohvikutest rääkima hakkasime, tuli välja, et olen vegan, mille peale noored rõõmsalt teatasid, et ei suudaks olla taimetoitlased, ja milleks olla vegan, kui võid süüa vabalt ringi jooksvate kanade mune. Olukord oli piisavalt pubine ja kaootiline, et ma ei hakanud midagi selgitama, samas süda kurvastas, kuna nende säravad naeratused ei teadnud, kust see tuleb, mida nad söövad. Ainult belglane Niels oli ütles, et püüab süüa vähem liha, sest tema teab.

Siiani on vegan olla olnud väga kerge (alustasin projekti saabumise päeval, 22. augustil). väga õige tunne, kiusatusi pole, viitsin korralikult süüa teha. Isegi magusaisu pole rohkem kui puuviljade järele. Mu korterikaaslane on taimetoitlane, nii et lihavaba keskkond .) Hakkasin veganiks (esialgu projektikorras 6 kuuks), sest ma pole kunagi eriline liha ega juustu fänn olnud ja rõõska piimagi ühikasse ei hangi, niisiis otsustasin liikuda otsustava sammu tervislikuma toitumise suunas, mis on ühtlasi eetilisem, kuna ei toeta loomade ebainimlikku (kui vastuoluline sõna - inimlikkus) kohtlemist toidutööstuses, mida liha, piima, juustu ja muna söömine paratamatult teeb. Seega menüü koosneb juur- ja puuviljadest, kaunalistest, pähklitest ja teraviljast. Ma pole kunagi varem end 3,5 nädalat järjest nii hästi tundnud, ausalt. Kuidagi ääretult õige tegu tundub see olevat, ei mingit kõhklust toidupoes ega köögis. Näiteks dilemma juustuvõileivaga - maitseb päris okeilt, samas mitte nii hästi, et loobuda ei suudaks, mitte eriti tervislik ja kokkuvõttes lihtsalt halvaks läinud piim, mis on saadud lehma masinaga lüpstes. Nüüd kadunud! Avokaado-tomativõilevaga on oluliselt vähem moraalset muret ,)

Mu esimene põhjus veganiks hakkamisel ei olnud loomad, aga nüüd on see teema kuidagi järjest rohkem esile kerkinud. Piimapakki laual nähes tundub see kuidagi ülimalt ebavajalik, sest see piim on saadud ühe looma puuri panemise hinnaga. Kes kardab, et loomsest toidukraamist loobudes jään millestki olulisest ilma, siis pole põhjust, sest mu toidulaud on rikastunud kümnete muude asjadega, mida ma varem ei söönud. Ma ei leia, et mul oleks vaja juua lehmapiima - veganitele tuntud vastuväide - ükski teine loom ei tarbi teisest liigist imetaja piima. Samuti, liha - inimeste hammaste järgi on kerge mõista, et meie liik pole mõeldud liha sööma (võrdle enda kihvi kassi kihvadega). Pealegi on ühiskonnas lihast loobumise kogemusest tehtud järeldused juba nii laialt levinud, et ma ei karda "mingitest ainetest ilmajäämist". Vitamiini B12, mida on näiteks munas, mida ma ka ei söö, võtan tabletina. Ainus toidulisand.

Ma pole vihane vegan, kes vastu rinda taob ja kõiki lihasööjaid laimab, mulle lihtsalt praegu tundub, et selline eluviis on minu jaoks kõige loomulikum, tervislikum ja süütundevabam.

Vihane vegan, aga õige sõnumiga äge video: http://www.youtube.com/user/Shell123ey#p/u/1/0F3w-XC3UJ4

,)

Sellega seoses meeldib mulle Hollandi ühiskonnas see, kui avalikult lastakse ebamoraalsuse vastu võidelda. Küllap tänu sellisele suhtumisele ongi Holland üks esimesi riike, kus geid võivad abielluda ja kus kanep on legaliseeritud. Paar päeva tagasi linnas ringi sõites märkasin oma kodu lähedal kabanduskvartali hoovi üles pandud hiiglaslikke plakateid, mille mõlemal poolel olid pildid sigadest. Ühel pool olid rõõmsad looduses või talus elavad sead, kellega inimesed käitusid sõbralikult, ja teisel pool plakatit olid toidutööstuse sead, pisikestes puurides, jõhkralt tapetud või kohutavates tingimustes oma järge ootamas. Piltide juures olid selgitused, kuidas loomi toidutööstuses koheldakse koos mingi organisatsiooni kontaktandmete & annetusarvega.

See on nii õige, et seda probleemi avalikult arutatakse.

Van Oldebarneveltlaan

Teine päev Groningenis.

Tartust lahkusin kl 5 hommikul, bussijaama jalutades, 20-kilone kott seljas, Tartu kesklinn oli mattunud uttu. Vaikus, ainult mõne pidulise hämarad siluetid kauguses, nende seas Kirss ja Kristi, kellele pidin ühikavõtmed üle andma, teisedpooled käevangus ja peotujus. Viimane lonks kellegi õlut enne lahkumist, pidin end haaretest lahti rebima, et jõuda bussile.

Ülejäänud rännak kulges hägusas unesegases seisundis, sest ma polnud tol ööl magama läinudki, Tallinnast Riiga, Riiast Amsterdami, rongiga Groningeni, järgmise rongiga õigesse peatusesse, õigele tänavale, õige maja ette.. Kõik oli väga lihtne, sest kogu teekond oli tähistatud noolekestega. Välja arvatud päris lõpp, kui suutsin õigele tänavale jõudes veidi ära eksida, kuni end täpselt õige maja eest avastasin.

Päevikust:

II peatus. Tallinna lennujaam. Check-ini maandusin kui unest. Süsteem tundub liiga lihtne. Vaatan ootesaalis Spidermani multikat. Pea on tühi. 7:46

III peatus. Riia lennujaam. Lend Riiga äkks ülikiiresti, tukkusin, vaatasin pilvi. Lennuk oli itaallasi täis. Uni murrab. Poolteist tundi aega. Hakkan Lessingut lugema. 9:28

IV peatus. Schiphol, Amsterdam. Rongijaam. Olen siiani süsteemiga hästi hakkama saanud. Euroopa kohal pilvedes lennates tuli tahtmatult meelde "Solaris", "müriaad" ja hiiglaslik beebi. /.../ 14:03 (EST 15:03)

Elan praegu Couchsurferi kaudu leitud malaislase juures (kusjuures tema leidis minu), eile näitas ta mulle pärast õhtusööki rattaga ringi sõites linna. Täna kruiisisin omapäi, käisin vaatamas üht korterit, kuhu homme sisse kolin. Pärast korterivaatamist sõitsin paar tundi niisama ringi, lõpuks ära eksides ja vihma kätte jäädes. Rattaid on siin tõesti palju. Inimesed on siin tõesti sõbralikud. Üks iseloomulik seik oli, kui mass kogunes sillapiirde taha, sest laevad sõitsid mööda kanalit ja sild oli eest ära tõstetud.. Rattaid järjest kogunes ja kogunes... Lõpuks, kui sild lahti tehti, hakkasid kõik korraga sõitma, tekkis armee tunne. Paar jalgsi ameeriklast mu kõrval kommenteerisid, et oh my god it's like in a movie. Blokkisin kogemata ühele vanamehele tee, mille peale teine vanamees mulle silma tegi.

Tänasel dinneril malaislasega vestlesime teemadel, mis panid teda päris mitu korda ütlema "that's what life's about", niiet olen üsna väss, homme kolin uude koju ja tsekin kooli-kontorisse, ülehomme saan loodetavasti ühe tuttavaga kokku, mida olen juba ammu oodanud, hangin kuskilt ratta ja saan inimestega sõpradeks.