Täisring

Uhh. Täna on 1. oktoober 2012, täpselt aasta tagasi olin alustamas teist Hollandi-kuud, alles sisseelamise alguses ja kohanud vaid paari inimest oma hilisemast parimate sõprade pundist. Nüüd on kogu kogemus selja taga ja ma pole üldse kindel, kas täna on kõige õigem päev reflekteerimiseks, ent kui mitte praegu siis kunas veel. 

Kui Gronni-kogemusele tagasi mõtlen, ei oska ma üldsõnaliselt kokku võtta, mis selle kõige väärtuslikum osa oli. Avastan ennast üsna tihti vestlustesse lisamast, et Hollandis oli... Peale selle tulevad isegi loengutes tihti flashback'id materjalidesse, mis seal läbi töötasin, kuna need kursused, mida seal võtsin, olid ülihuvitavad ja väga põhjalikud. Samas meenub kerge üksildustunne, kui meenutan, ja mälestus sellest, et ma polnud endaga päris rahul suurema osa ajast. 

Täiesti üksinda võõrasse keskkonda sisenedes on esimene ülesanne ennast identifitseerida. Selleks, et ennast võõrastele kuidagi esitleda, tuleb omaks võtta kindel identiteet, mida siis teistele näidata. Kodulinnas pole see probleem, kuna esiteks on siin korralik turvavõrk vanadest sõpradest, kellega ma ei pea vaeva nägema, et nad mind tundma tahaksid õppida, ning teiseks ei pea ma kodulinnas pingutama, et olla nähtav, sest ma juba olen nähtav, laia tutvusringkonna kaudu, oma aastatepikkuse tegevuse kaudu. Võõrasse keskkonda elama asudes pole mind esialgu sotsiaalselt olemas, ma ei eksisteerigi enne, kui end kellelegi tutvustan, enne, kui keegi mind endale teadvustab. Ja selleks, et keegi mind endale teadvustaks, pean tunduma talle huvitav. Aga selleks on vaja olla isiksus. Enese taasidentifitseerimine ei saa kaua aega võtta, sest mul pole seal linnas palju aega. Pean ennast kiiresti leidma, et siis leida teisi.

Mäletan, et praegu aasta tagasi, kui olin Groningenis juba umbes kuu aega olnud, tundus mulle endiselt, et olen alles täiesti alguses - kuigi mul oli juba korter, kool ja ratas. See tunne kestis tegelelikult esimesed kolm kuud. Mul läks inimeste leidmisega kaua aega, kuna olin eneseleidmise aegluse tõttu võõraste seas häbelik. Peale selle oli seal tuhandeid minuga täpselt samas olukorras olevaid erasmuslasi ja noori tudengeid. Käisin erasmuslaste kogenemistel ka, ent mõistsin ruttu, et nemad pole need inimesed, keda otsin. Hiljem õnneks leidsin mõne oma inimese.

Üks projektidest, mida Hollandisse jõudes alustasin, oli vegan olemine. Seda projekti saatis täielik ja kõhklematu edu, eriti Hollandis, nii et jätkasin kodumaale naastes. Eriti Hollandis, kuna seal oli vegan olemine kuidagi sotsiaalselt suurema au sees, inimeste reaktsioonid olid kas "Kui tubli!", "Ma ei söö ka eriti liha..." või "Ma olen ka taimetoitlane/vegan." Eestis kohtan rohkem "aa" ja "ahah" vastuseid. Mul oli seal isegi mõni veganist sõber ja mõni, kes lihtsalt ei söönud liha, Eestis on neid vähem, kuigi kogukond on olemas. Projekt Vegan lõppes 23. septembril 2012, kestes oodatud 6 asemel 13 kuud. Lisasin menüüsse kala.

Ma ei hakka Hollandi narkopoliitikast, nagu enne lubatud, eraldi postitust tegema, kuna ma lihtsalt ei mäleta enam nii hästi Eesti ja Hollandi eripärasid selles osas. Tegin Groningenis väikse uurimuse selle kohta, aga praegu pole aega materjali enam uuesti läbi töötada. Põhimõtteliselt mida ma tahtsin öelda, oli see, et Eesti, kes praegu tundub kahe vahel olevat, peaks Hollandi narko- (ja ka partnerluslepingute) poliitikast eeskuju võtma, kuna nende põhimõtted annavad inimestele palju mõistlikke valikuvõimalusi. Hollandis on narkokuritegevuse ja kuritarvitamise protsent madalam kui Euroopa keskmine ning ma usun, et Eesti on piisavalt arenguvõimeline, et kunagi sama kaugele jõuda. Mu seisukoht peegeldub üsna hästi selles artiklis. 

Kokkuvõttes oli see kogemus nagu inkubaatoris küpsemine, tundsin ennast seal veidi sotsiaalselt isoleerituna, kuigi see oli rohkem mu enda valikute kui avatud võimaluste tõttu. Mul seal endaga tegelemiseks palju aega, mis on väärtuslik, sest ma olen nii noor. Kui olin tagasi tulnud, ütles üks sõber, et mul oleks justkui parem kontroll enda ja olukorra üle. Prioriteedid ja eesmärgid said paika seatud.

Selle blogi Hollandi-seiklus on nüüd möödas, nii et nüüd hakkab blogi täitma reisipäeviku funktsiooni, kui kunagi taas mõnele pikemale lähetusele peaksin minema. Senikauaks - arhiiv ja mälestused.

essee valmib 400 sõna tunnis

Üleeile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud.Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada, tänaseks koos umbes kümme entusiasti.

Archipels Nitrate (Claudio Pazienza, 2009)

Eile õhtul raamatukogust lahkuda otsustades avastasin peahoone ukse alt sama pundi, kelle pool üleeile peol käisin. Läksime filmikluppi vaatama väga haruldast filmi filmide arhiveerimisest.

Pärast filmi läksime kaheksakesi üle tee pubisse filmidest rääkima. See on siin üks põhitegevus, pubis filmidest rääkimine. Kõige ägedam selle juures oli, et pubis oli KASS. Paksu koheva karvaga hallitriibuline kass jalutas uudishimulikult ent ümbrusega harjunult ringi, hüppas sülle, nuusutas klaase, istus baaripukil ja lakkus käppu, hüppas jukebox'i otsa ja vaatas ringi. Tundus, et ta on juba ammu harjunud pubi lärmiga ja ei lasnud end eriti millestki häirida. Pakkusime, et äkki mõni vana pubikülaline sai õnnetult surma ja sündis uuesti kassina, kes pubist lahkuda ei taha.

dank u wel

Juuksed värskelt lõigatud, joon piparmünditeed.

Päike paistab seljale, naaberkorterist kostab pühapäevast tümmi ja püüan Lotmani artiklipikkust selgitust mütoloogilise ja deskriptiivse teadvuse erinevusest kuidagi ühte inglisekeelsesse esseesse sobitada, juba kolmandat päeva. Tähtaeg ripub pea kohal nagu tuuleveski. Kui virgaks hakkan, alustan sõpradega saksa ja portugali keele harjutamist.

Üleeile registreerisin end linnakodanikuks ja tegin pangakonto, kõik ühe pooltunni sees. Nüüd küllap tööd otsima. Esimene Hollandi sõber on Jaanus (õigemini hollandi versioon sellest nimest, kõlas nagu Jaanus), kellega kolmapäevahommikul filmiloengu kinoseansil kõrvuti istuma sattusin. Lubas mind mõnikord Warholi pubisse kutsuda, loodan, et kutsub, ja võtab sõbrad ka kaasa.

Kogu sellele pühapäevaoptimismile vaatamata on sotsiaalne narratiiv alles praegu hakanud mu ees lahti rulluma, kõik tundub olevat alles alguses. Olen siin olnud 3 päeva kauem kui kuu. (pealkirjaks ainus väljend, mida siiani oskan - aitäh)

hommik ookeanis

Paar viimast päeva on olnud puhas progress. Mõõduka kiirusega, aga progess sellegipoolest.

Esmaspäeval väntasin nelja kilomeetri kaugusele spordikluppi rattatrenni, nädalalõpul samasse üldfüüsilist tegema. Spordiklubi asub Groningeni teises, Zernike ülikoolilinnakus, kus asub teadusülikool. Sinna kohale jõudes muutus keskkond äkitselt, nagu teine planeet. Teadusülikooli õppehooned olid kuplikujulised ja paigutus äärmiselt korrapärane, tudengid liikusid väikestes parvekestes nagu olevused teisest liigist, rattad lisajäsemetena all.

Tol õhtul kutsus kunstide teaduskond oma välismaa noored kokku ja tegi tudengiteatris poolformaalse kohtumispärastlõuna. Pärast olmekorralduse loengut kulges publik baari, et saada nägudele nimesid ning ehk minna kaugemalegi what'syourname-whereareyoufrom-vestlusest. RuG tervitas oma õpilasi peoga, kuhu hiljem kollektiivselt suundusimegi. Õhtu lõppes Belgia poistega peahoone ette monteeritud bändilava piieldes.

Järgmisel pärastlõunal toimus esimene tund - English Proficiency Minor ehk akadeemiline inglise keel. Skoor tõusis veel ühe Belgia poisi võrra, tund ise oli vägev ja hariv. Tundus, et saan targaks. Sama tunne tekkis tänases filmianalüüsi loengus, kus konspekteerisin huvi pärast õppejõu akadeemilisi sõnapärleid.

Öine seiklus jäi koduseinte vahele, sest köögilagi hakkas vett tilkuma. Öösel oli metsik torm ja vihm, mis ujutas niigi kaseseemneid täis veerennid üle. Mööda lambijuhet nirises halastamatult vett, mis tekitas kuplilt tilkudes paraja duši. Linoleum ujus. Katsin põranda reklaamibrošüüridega, mis siin paar korda päevas postiluugist sisse poetatakse, nii et neid oli juba paras kuhi tekkinud, ja panin veejoa alla ämbri. Hommikul ei olnud olukord parem, köögis sadas endiselt, arutasime korterikaaslase Hannah'ga, kas asi on vihmas või lõhkenud torudes. Hiljem linnaskäigult tagasi koju jõudes tegutses välise veerenni juures asjalik töömees, kes lõpuks pea ööpäeva kestnud olukorra rõdult sisse-välja-katusele ronides päästis.

Aga tänase päeva parim uudis on, et saan end lõpuks linnakodanikuks registreerida! Sest landlord andis järele. See tähendab, et saan täiesti legaalselt Groningenis elada, teha kohaliku pangakonto ja mitte maksta pangale sularaha eest vahendustasu, ja mis kõige toredam - hankida töö! Kuigi viimane võib mu umbkeelsuse tõttu olla gaasitehase koristamine.

(Gaasitehas, muide, on hiljuti pargisügavustest avastatud ülivägev futumaja, sajasilmne punastest tellistest ja sinisest klaasist püramiid, mille fassaad meenutab otsevaates Fritz Langi "Metropolise" avakaadrit.)

Pilt: Sibco Feenstra

Oude Kijk in 't Jatstraat

Käisin ühel erasmuslaste peol, kus suutsime pundiga esialgu leida vaid täiesti inimtühju baare, kus mürtsus popmuusika ja led-prožektorid ruumi maitsekust värvitäppidega kahandasid. Grupp hoidis kokku, liikudes ühest baarist teise pika ja kõhna mustanahalise prantslase juhtimisel, kelle sümpaatne nägu karjal silma peal hoidis, samal ajal pikkade kätega õiget suunda näidates. Vestlesin ühe Saksamaal üles kasvanud Bosnia poisiga Jugoslaavia sõdadest ja dubstepist ning vahetasin sõnu lapstudengitega Indiast ja Hispaaniast, Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kuid kellegagi päriselt kontakti ei leidnud. Minu jaoks lõppes pidu tantsubaaris Rumba, kui hispaanlased prantslastega põranda vallutasid ja isegi kolmas väike hele hollandi õlu ei suutnud täiesti juhuslikest inimestest koosnevat seltskonda paeluvamaks muuta.

Linnapale on siiani olnud malbelt sõbralik. Täna paistis päike ausalt ja siiralt, laskmata end aeg-ajalt varjutada vihmapilvedel, mis siin pool Euroopat eriti kavalalt pea kohale kulgevad. Sain kolmandal päeval korteri, koos millega kaasa veidi bürokraatiajamu, teisel nädalal ilusa suure musta värvi omafietsi koolivennalt, kes lisatööna rattaid parandab. Kool pole veel alanud, olen ainult paberitega siia-sinna käima pidanud. Nädala alguses kolis ka esimene korterikaaslane sisse, sakslanna Hannah, kes alustab bakaõpinguid psühholoogias. Tagasihoidlik neiu, kes vaatamata oma esmapilgul arale karakterile on üllatavalt palju reisinud. Hängisin temaga aktusel ja mujal, kuulates kriitilist analüüsi Ameerika kultuurist, mille sees elas ta kogu eelmise aasta.

Esimene koolikutse toimus 31. augustil. Infomess. Vestlesin juurat õppima tulnud poisiga Slovakkiast (esimene idaeurooplane, keda kohtan!), kellega on meil loengud samas majas.

Samas küsis üks ameeriklane, et kas pidin Eestist Hollandisse tulekuks viisa hankima.

Armeenia perekond, kes seda korterit välja üürivad, tõid mulle ilusa punase Rijksuniversiteit Groningeni kilekotitäie kartuleid ja sibulaid.