kõrvalkäigud

Eile sadas paks lumi maha. Sain esimest korda elus proovida rattaga lumes kruiisimist. Päris jube on, soola-lumesopp ummistab kodaraid ja lendab ratta alt, aga natuke ikka äge ka.

Käisime sakslannast sõbra Kaddiga jalutamas, kuna ta lahkub homme Groningenist ja tahtis oma armsa tiigrimustriga analoogkaameraga linnast pilte teha. Linna turuplatsile jõudes märkas ta mööda tänavat ruttamas torukübara ja jalutuskepiga meest, kelle eripärane väljanägemine on siin linnas nii haruldane nähtus, et otsustasime talle järele joosta. Ta sisenes ühte nurgatagusesse baari, kus me kumbki kunagi käinud polnud. Kahepoolsetele ustele maalitud tantsiv paar, kõrvalseinas lagunenud stend, mis justkui mingeid mineviku üritusi kuulutas.

Tegu oli hämara ja suitsuse piljardisaaliga. Otsustasime Kaddiga päise pärastlõuna ajal viskikoolad teha, et seltskonda sisse sulanduda ja objekti märkamatult vaadelda. Ent leti juures seistes sammus sama mees, kübar ja kepp kuskil kaugemal lauale toetatud, meie selja taha ja alustas vestlust.

Tuli välja, et tegu oli Groningeni nähtamatu subkultuuri esindajaga, kes hobikorras jokkerina töötas ja pidudel inimestele kaarditrikke näitas ja mõistatusi esitas. Külma eest oli ta triibusukadki jalga pannud, mida meile tõestuseks näitas. Mingit suurt tsirkuse- või maagiakultuuri siin paraku pole, tsirkusetrupiga rändamisest võib ta ainult unistada, nii et tegemist oli üksiku meistriga, kes omaenese entusiasmist ala elul hoiab.

essee valmib 400 sõna tunnis

Üleeile õhtul käisin tuttava sünnipäeval Melkwegi ühikas, millest olen varem veidi kirjutanud.Võtsin oma housemate'i Saskia kaasa, viisime kingituseks saksa veini ja taimset juustu. Sünnipäev oli kanadalasest Jolene'il, kes on vist oma kallima Shane'iga ühed lahedaimad inimesed, keda siin kohanud olen. Mõlemad on veganid ja peo puhuks tegid nad Poola rahvustoite, õigemini taimseid versioone nendest. Borš, perogi (pmst suured pelmeenid eksperimentaalsete täidistega), hapukapsas. Kahte magamistuba, vannituba ja kööki ühendavasse koridori oli komplekteeritud pikk laud, kuhu kahekümneringis külalisi mahutati. Märkasin alles mõnda aga pärast kohalejõudmist, et istume keset koridori, niivõrd peosaali ilme tekkis.

Igaljuhul, põhitähelepanek peost oli, et toetasime tublilt stereotüüpi - kari tudengeid laulavad hipilaule (biitlid kitarril) kuskil ühikakoridoris Hollandis. Shane lisas, et ja söövad taimetoitu.

Muuhulgas koguseime Saskiaga jüngreid, et uut teatritruppi alustada, tänaseks koos umbes kümme entusiasti.

Archipels Nitrate (Claudio Pazienza, 2009)

Eile õhtul raamatukogust lahkuda otsustades avastasin peahoone ukse alt sama pundi, kelle pool üleeile peol käisin. Läksime filmikluppi vaatama väga haruldast filmi filmide arhiveerimisest.

Pärast filmi läksime kaheksakesi üle tee pubisse filmidest rääkima. See on siin üks põhitegevus, pubis filmidest rääkimine. Kõige ägedam selle juures oli, et pubis oli KASS. Paksu koheva karvaga hallitriibuline kass jalutas uudishimulikult ent ümbrusega harjunult ringi, hüppas sülle, nuusutas klaase, istus baaripukil ja lakkus käppu, hüppas jukebox'i otsa ja vaatas ringi. Tundus, et ta on juba ammu harjunud pubi lärmiga ja ei lasnud end eriti millestki häirida. Pakkusime, et äkki mõni vana pubikülaline sai õnnetult surma ja sündis uuesti kassina, kes pubist lahkuda ei taha.

koolist ja kunstist

Sain esimese hinde - 8 diskursuseanalüüsi eest soouuringutes. 8 tähendab väga hea, sest süsteem on 10-palliline, aga 10 ei saa keegi kunagi ja 9 pannakse ainult kursuse parimale tööle. Diskursuseanalüüs tähendab esseed filmist "Thelma & Louise", kus tegin tegelaste dialoogi põhjal järeldusi nende karakterite arengu kohta seoses soostereotüüpidega. Soouuringud ehk Gender Studies on kursus, kus uurime feminismi & maskulinismi (?) arengut ja olemust, sugudevahelist võimusuhet, erinevusi, sarnasusi.

Lühidalt - jess, head hinded!

Groningeni ülikool on maailma 500 parima ülikooli selleaastases nimekirjas 134. kohal. Tartu Ülikool jagab 50 teise ülikooliga 351.-400ndat kohta.

http://www.timeshighereducation.co.uk/world-university-rankings/2011-2012/top-400.html

Huvitav, kuidas kõik õpetajad, kes mul on, on kuidagi ülimalt läbi imbunud sellest, mida nad õpetavad. Nad on kuidagi oma õppeaine kvintessents või neist õhkab midagi nende õppeainele väga olemuslikku.

Dineke ten K. - inglise keel. Suur Hollandi naine, väga paksude poolpikkade hallide juustega, nägu pole kortsus, aga kuidagi mature, väga iseloomulik. Täiuslik briti inglise keel. Suulihased alati väga pingestatud, kui ta räägib. Peale selle räägib ta kogu aeg väga palju või kuidagi ütleb üht lühikest asja väga paljude sõnadega. Could we agree on that, is that okay with you? Is there anyone who would like to suggest anything different or have we all reached a decision here? Küsib alati meie arvamust ja lähtub kollektiivi kompromissist. Väga professionaalne ja meeldiv naine.

Anna B. R. - film visuaalkultuuris. Täielik frukt. Mitte selles mõttes, nagu Keerberg oli frukt, vaid lihtsalt üleni kummaline naine. Hästi pisike ja kõhn, näeb välja väga noor, aga kuna ta on maininud, et tal on doktorikraad, siis ei saa ta ülemäära noor olla. Mingi kummaline kombo ülimast raamatupidaja-nohiklikkusest ja julge stiiliga kunstnikust (või Scooby-Doo Velmast). Tema nii julgelt ja teadlikult eristuv riietumisstiil tekitab tunde, et ta on filmimaailma nii pikalt süübinud olnud, et on endale ka valinud mingi karakteri, mida ta nüüd ennastunustavalt etendab. Kusjuures ta ei libastu kunagi, ta on kogu aeg see veider raamatupidaja-boheem, et tekib tunne, et äkki ta ongi siiralt nii veider. Muidugi üleni armas ja professionaalne õppejõud ka (vist britt), kui ta ainult kõiki loenguid paberilt maha ei loeks...

Annie van der O. - teine film visuaalkultuuris. Esimene mulje temast on professionaalne õppejõud. Kannab ülikonda ja pooleldi metal-, pooleldi tavalisi tänavakingi, blondid sirged juuksed alati lahtiselt seljal. Veidi vanem kui teine filmiõppejõud. Üli-sofistikeeritud (jah) inglise keelega. Esimeses loengus panin huvi pärast kõik tema akadeemilised sõnapärlid kirja. Pikemalt vaatlusel selgub, et ta on üsna organiseerimata, sest ta reisib palju, ootamatult ja kaugele (Lõuna-Aafrikast Kanadasse on short notice). Ta on väga vaimustuses filmiteooriast ja on sel alal üsna palju tööd teinud ja tunnustust saanud.

Ester J. - soouuringud. Kileda häälega närviline naine. Keha on veidi mehelik, samas füüsiline kohalolek ja iseloom on naiselikult hüsteeriline (andke andeks nende kohutavate seksistlike siltide pärast, lihtsalt selline mulje on jäänud ja kuna tegemist on soouuringute õppejõududega, õigustab selline sildistamine end erilise eneseiroonia tõttu). Tema yin küll yang'iga harmoonias pole. Võimalik, et lesbi.

Johanna van H. - teine soouuringud. Üleni naiselik, vormikas ja võimukas blond naine. Väga palju reisinud ja väga uhke selle üle. Räägib kursusel olevate hispaanlastega vahepeal spontaanselt hispaania keeles. Ühes loengus tegi kiire sissejuhatuse semiootikasse ja see oli ainus kord, kui nägin, et ta pole päris kindel, millest ta räägib. Taas, naiselikult organiseerimata ja emotsionaalne. Professionaalne ja haritud, aga võib-olla jätab ta lihtsalt oma enesekindluse tõttu sellise mulje. Võimalik, et lesbi.

Kolmapäevahommikuti käin kohustuslikus korras kinos vanu filme vaatamas, sest need on filmikursuse õppekavas sees. Enne seda on aovalges soouuringute tund, mis on alati huvitav, sest see on seminarivormis ja grupp on väike. Kolmapäevaõhtuti on filmiloengud, mis toimuvad suures klassiruumis ja on põnevad, aga olenevalt kofeiinitasemest veres vahel veidi uinutavad. Olen erinevatel põhjustel siin olemise jooksul (pea 3 kuud) ära vaadanud 34 filmi.

Kuna inglise keel toimub kaks korda nädalas, on tunne, et see on põhiaine, mida siin õpin. Homme alustan 1200-sõnalise essee kirjutamist. Kuna oluline on vorm ja teema vaba, valisin ainsa teema, mida viimasel ajal piisavalt põhjalikult käsitlenud olen - immateriaalne kunst.

Kunstist olen muidu kaugele nihkunud. Täna tegin koolist poppi ja sõitsin sõpradega rongiga lähilinna Zwollesse kunstinäitusele. Väga hea tunne oli taas lõuendi, foto, videoekraani ees seista ja teosesse imenduda, ent teadvuse voog eriti ei rikastunud. Kunstikooli haridusega sõber Job selgitas piltide kontseptsioone ja poolelt sõnalt pöördus minu poole, et miks ma ometi midagi ei vasta, ise õpin semiootikat ja kunstiajalugu, aga mida ma oskan vastata...

Näituse põhiteema oli valgus ("Meer Licht"). Lemmikteos oli väike ruum, kus rippus üks elektripirn, väga madalal, valgustugevus timmitud kuuvalgusega samale tasemele.* Samas oli rammestunult meeldiv tunne vaadata videot, mida kunagi Kumus vilksamisi näinud olen, kuidas üks mees kõnnib rahulikult jäälõhkuja ees mööda külmunud merd.**

* Light bulb to stimulate moonlight, Katie Paterson 2008

**Nummer Acht. Everything is going to be allright, Guido van der Werve 2007

Stephensonstraat

Istun pubis Drie Gezusters (Kolm Õde), sest siin on tasuta wifi. Ülikooli raamatukogus olin peaaegu wifi käsitsi seadistamisega hakkama saanud, kui mult RUGi parooli küsiti, mis istub paberi peal 3 km kaugusel kodus.

Pubi asub Grote Marktil, linna keskel turuplatsil, kus praegu tümpsub mingi tsirkusemuss. Kõik on inimesi, rattaid ja telke täis.

Eile kolisin koju sisse! Elan tüüpilises Hollandi majas järskude treppide ja sügavusse minevate majadega. Sain endale täiusliku ärklitoakese* - kapisuurune, üks aken pitskardinaga, üks voodi, üks kapp, kõik. Potentsiaal ärklitoaromantikaks on üüratu. Aken käib õnneks lahti. Alla elutuppa tulles tekib Tuhktriinu tunne, võõraslaps perekonna elutoas. Elutuba on õnneks ilus, suur, valge ja pehme, köök on ka korralik. Tore on omada jälle kööki & vannituba, mida ma ei pea 30-100 inimesega jagama.

Hommikul oli ilus ärgata, valgus paistis sisse. Vaade pole suurem asi, ehitusplats, aga valgus oli ilus. Teate küll Madalmaade valgust, mis kunstnikud hulluks ajab.

Eile hängisin itaallasest Erikuga, kes on siin juba paar aastat elanud, tegime minu pool tomatisuppi. Ta leidis, et varastatud ratta ostmine polegi niiii suuuur patt, sest rattad peavadki kogu aeg ringluses olema... ja isegi kui ostad kelleltki näiliselt legaalselt kasutatud ratta, on see ilmselt mingil hetkel oma elu jooksul vähemalt korra kelleltki varastatud. tuleb lihtsalt öösiti kesklinna kõrvaltänavatel jalutada ja kui keegi ligi ujub ja 7-eurost ratast pakub, siis süda rindu võtta... (sel hetkel matkis ta hollandikeelselt dialoogi kahtlase ärikaga.)

Täna pidin paraku ratta Hengile tagasi viima, aga eile sain sellega veel ringi kruiisida. Leidsin oma kodu lähedalt ühe hiiglasliku pargi. Sisse sõites sain kohe aru, et tegemist on väravaga teise dimensiooni. Suvalisele väiksele rajale põigates sattusin seenemetsa (ifuknowwhatimean) ja läbi selle uude elamurajooni, kus kõik oli sümmeetriline. Erik rääkis, et kui seal pargis piisavalt kaugele sõita, satus metsikute loomade territooriumile, kus on pühvlid. ?!

*Leidsin selle kamernet.nl kaudu, NL sait, kuhu inimesed ilma vahendajata oma väljarenditavaid tube üles panevad. saatsin lihtsalt iga päev kirja igale uuele pakkujale, kelle toa rent oli alla 300 €