baasivahetus

Tänane päev kulus maja koristamisele, asjade pakkimisele ja kaks korda pampudega uue korteri vahet sõitmisele. Kolin ära, jess!! Uus korter on kesklinnast veidi kaugemal, aga see-eest värviline ja avar hipikodu. Elan kollases toas, köögis mosaiiksein, korterikaaslasteks kaks hipitsikki JA KOER.

NB! Uus aadress:

Van Royenlaan 22b

Groningen

9721EP

Algab uus aeg

Nüüd teatrisse ja/või peole.

koolist ja kunstist

Sain esimese hinde - 8 diskursuseanalüüsi eest soouuringutes. 8 tähendab väga hea, sest süsteem on 10-palliline, aga 10 ei saa keegi kunagi ja 9 pannakse ainult kursuse parimale tööle. Diskursuseanalüüs tähendab esseed filmist "Thelma & Louise", kus tegin tegelaste dialoogi põhjal järeldusi nende karakterite arengu kohta seoses soostereotüüpidega. Soouuringud ehk Gender Studies on kursus, kus uurime feminismi & maskulinismi (?) arengut ja olemust, sugudevahelist võimusuhet, erinevusi, sarnasusi.

Lühidalt - jess, head hinded!

Groningeni ülikool on maailma 500 parima ülikooli selleaastases nimekirjas 134. kohal. Tartu Ülikool jagab 50 teise ülikooliga 351.-400ndat kohta.

http://www.timeshighereducation.co.uk/world-university-rankings/2011-2012/top-400.html

Huvitav, kuidas kõik õpetajad, kes mul on, on kuidagi ülimalt läbi imbunud sellest, mida nad õpetavad. Nad on kuidagi oma õppeaine kvintessents või neist õhkab midagi nende õppeainele väga olemuslikku.

Dineke ten K. - inglise keel. Suur Hollandi naine, väga paksude poolpikkade hallide juustega, nägu pole kortsus, aga kuidagi mature, väga iseloomulik. Täiuslik briti inglise keel. Suulihased alati väga pingestatud, kui ta räägib. Peale selle räägib ta kogu aeg väga palju või kuidagi ütleb üht lühikest asja väga paljude sõnadega. Could we agree on that, is that okay with you? Is there anyone who would like to suggest anything different or have we all reached a decision here? Küsib alati meie arvamust ja lähtub kollektiivi kompromissist. Väga professionaalne ja meeldiv naine.

Anna B. R. - film visuaalkultuuris. Täielik frukt. Mitte selles mõttes, nagu Keerberg oli frukt, vaid lihtsalt üleni kummaline naine. Hästi pisike ja kõhn, näeb välja väga noor, aga kuna ta on maininud, et tal on doktorikraad, siis ei saa ta ülemäära noor olla. Mingi kummaline kombo ülimast raamatupidaja-nohiklikkusest ja julge stiiliga kunstnikust (või Scooby-Doo Velmast). Tema nii julgelt ja teadlikult eristuv riietumisstiil tekitab tunde, et ta on filmimaailma nii pikalt süübinud olnud, et on endale ka valinud mingi karakteri, mida ta nüüd ennastunustavalt etendab. Kusjuures ta ei libastu kunagi, ta on kogu aeg see veider raamatupidaja-boheem, et tekib tunne, et äkki ta ongi siiralt nii veider. Muidugi üleni armas ja professionaalne õppejõud ka (vist britt), kui ta ainult kõiki loenguid paberilt maha ei loeks...

Annie van der O. - teine film visuaalkultuuris. Esimene mulje temast on professionaalne õppejõud. Kannab ülikonda ja pooleldi metal-, pooleldi tavalisi tänavakingi, blondid sirged juuksed alati lahtiselt seljal. Veidi vanem kui teine filmiõppejõud. Üli-sofistikeeritud (jah) inglise keelega. Esimeses loengus panin huvi pärast kõik tema akadeemilised sõnapärlid kirja. Pikemalt vaatlusel selgub, et ta on üsna organiseerimata, sest ta reisib palju, ootamatult ja kaugele (Lõuna-Aafrikast Kanadasse on short notice). Ta on väga vaimustuses filmiteooriast ja on sel alal üsna palju tööd teinud ja tunnustust saanud.

Ester J. - soouuringud. Kileda häälega närviline naine. Keha on veidi mehelik, samas füüsiline kohalolek ja iseloom on naiselikult hüsteeriline (andke andeks nende kohutavate seksistlike siltide pärast, lihtsalt selline mulje on jäänud ja kuna tegemist on soouuringute õppejõududega, õigustab selline sildistamine end erilise eneseiroonia tõttu). Tema yin küll yang'iga harmoonias pole. Võimalik, et lesbi.

Johanna van H. - teine soouuringud. Üleni naiselik, vormikas ja võimukas blond naine. Väga palju reisinud ja väga uhke selle üle. Räägib kursusel olevate hispaanlastega vahepeal spontaanselt hispaania keeles. Ühes loengus tegi kiire sissejuhatuse semiootikasse ja see oli ainus kord, kui nägin, et ta pole päris kindel, millest ta räägib. Taas, naiselikult organiseerimata ja emotsionaalne. Professionaalne ja haritud, aga võib-olla jätab ta lihtsalt oma enesekindluse tõttu sellise mulje. Võimalik, et lesbi.

Kolmapäevahommikuti käin kohustuslikus korras kinos vanu filme vaatamas, sest need on filmikursuse õppekavas sees. Enne seda on aovalges soouuringute tund, mis on alati huvitav, sest see on seminarivormis ja grupp on väike. Kolmapäevaõhtuti on filmiloengud, mis toimuvad suures klassiruumis ja on põnevad, aga olenevalt kofeiinitasemest veres vahel veidi uinutavad. Olen erinevatel põhjustel siin olemise jooksul (pea 3 kuud) ära vaadanud 34 filmi.

Kuna inglise keel toimub kaks korda nädalas, on tunne, et see on põhiaine, mida siin õpin. Homme alustan 1200-sõnalise essee kirjutamist. Kuna oluline on vorm ja teema vaba, valisin ainsa teema, mida viimasel ajal piisavalt põhjalikult käsitlenud olen - immateriaalne kunst.

Kunstist olen muidu kaugele nihkunud. Täna tegin koolist poppi ja sõitsin sõpradega rongiga lähilinna Zwollesse kunstinäitusele. Väga hea tunne oli taas lõuendi, foto, videoekraani ees seista ja teosesse imenduda, ent teadvuse voog eriti ei rikastunud. Kunstikooli haridusega sõber Job selgitas piltide kontseptsioone ja poolelt sõnalt pöördus minu poole, et miks ma ometi midagi ei vasta, ise õpin semiootikat ja kunstiajalugu, aga mida ma oskan vastata...

Näituse põhiteema oli valgus ("Meer Licht"). Lemmikteos oli väike ruum, kus rippus üks elektripirn, väga madalal, valgustugevus timmitud kuuvalgusega samale tasemele.* Samas oli rammestunult meeldiv tunne vaadata videot, mida kunagi Kumus vilksamisi näinud olen, kuidas üks mees kõnnib rahulikult jäälõhkuja ees mööda külmunud merd.**

* Light bulb to stimulate moonlight, Katie Paterson 2008

**Nummer Acht. Everything is going to be allright, Guido van der Werve 2007

Melkweg

Eile käisin kanadalasest kursavenna pool toidupeol. Taimse chili valmistamise võistlus, Brasiilia tiim võitis, Poola Pannkoogid jäid teiseks. Kursavend elab ühes paljudest Groningeni ühikatest, hiiglaslik 4-korruseline maja, millel on vist kolm tiiba, iga tiiva igal korrusel on kaks tuba, kes jagavad kööki ja vannituba. Kuna sektsioonid omavahel ustega ühendatud pole, tuleb külas käia katuse kaudu. Üks elanik rääkis, kuidas käis septembri alguses iga päev rätikuväel üle katuse, et naabrite duširuumi kasutada, kuna enda oma oli umbes. Sinna lõpuks pidu koonduski, tuletõrjeredeli kaudu katusele. Juttude järgi pidi olema parim koht, kus päikesetõusu või -loojagut vaadata.

Üleeile sattusin ühte teise ühikasse, välistudengid kutsusid õhtust sööma. Too ühikas oli palju kaugemal kesklinnast, vist vana haigla või kool, hiiglaslikud toad pikkade koridoride ääres, kööki jagavad 15 inimest. Pidu oli õhulisem, juhuslike sisse- ja väljajalutajatega. Öösel koju vändates eksisin esialgu ära, teisel katsel leidsin üles raudteerööpad, mis koju juhatasid.

Sügis on siin veel vägev, aega jäänud umbes 2,5 kuud. Pean plaani korterit vahetada, sest omanik, tõeline Armeenia matroon, tahab jõuluks kallimaga sisse kolida. Võib minna kitsaks.

põhitegevus

Bhourrrtangõa

Pühapäeval käisin pea tosina erasmuslasega lähedalasuvas linnas Bourtange's. 16. sajandil linnuseks ehitatud linna eripära on viisnurkne põhiplaan, mida järgib nii tänavate paigutus kui ümbritseva kanali kuju. Igasse tippu oli paigutatud kahur ja igasse külge vaatetorn, mille juurest jooksid väiksed rajad tänavateni, mis viisid täpselt keskpunkti kokku.

Kahuripauku demonstreerisid seitse musketärikostüümi maskeerunud kohalikku, kes panid püüdlikult, ent läbikumava (või autentsust taotleva?) ükskõiksusega püssi palgesse ja ehmatasid paukudega koeri . Linnaplatsile oli kogunenud paras kari turiste, sest oli pühapäev ja päike paistis. Pärast püssipauku marssisid musketärid kahuri juurde ja näitasid, kuidas seal asi käib, marsisammul nalju tehes, pauk tuli valjem ja meie pundis olnud poiste silmad lõid särama.

Käisime kanuuga kanalil sõitmas. Kuigi pildil tunduvad kanalid laiad ja takistusteta, polnud üldse raske kolmekesi aerutada püüdes vastu kaldaserva põrgata või kogu kanuu pajupõõsa alt läbi juhtida nii, et silmade pähejäämiseks tuli selili paati heita. Olime esialgu kiireim tiim, näitasime suunda ja eeskuju. Veidi hiljem jõudsid teised kolm paati järele, põrkasid meiega veidi kokku, rebisime sellegipoolest ette, sildade alt läbi, vastu kallast, ruttu tagasi, edasi-edasi, väike paus mäevarjus, kolm parti paremat kätt, kuni lõpuks avastasime end suure lageda järve keskelt, ees vaid liivalaid ja Saksamaa. ootasime teised järele. tegime järve keskel miitingu. üks kaheline paat kuskil kaldamudas. läksime tuldud teed tagasi.

Kui kolm paati neljast olid tagasi jõudnud, istusime varjus, pea sügisesest tuumapäiksest veidi tuikamas, tegin uusmeremaalase Nickiga õlled, mil pudelil parukas mees, kuni jõudsid tagasi Karolina ja Marjorie, hoopis teiselt poolt. Kõik tundus juba läbi olevat, kuni Marjorie hooletu käeliigutusega oma fotokaamera vette lükkas.

Järgnes pooltund prantsuskeelset kisa, aeru, reha ja sumbaga kanalipõhja urgitsemist, veidi paanilist elevust, kuni kanadalane Adam lõpuks vette sukeldus ja vaese kaamera välja tõi.

Bourtange'ist lahkumine oli kõvasti raskem kui sinna saabumine. Kõige pealt tuli Groningenist Winschotenisse sõita ja sealt bussi või taksoga Bourtange'i. Tagasi tulles lootsime sama plaani peale, ent kella 6 paiku õhtul bussipeatuses transpordifirmasse helistades selgus, et buss saab tulla kahe ja takso kolme tunni pärast. Jalutasime tagasi linna, kus keskplatsil oleva kahe välikohviku peale kokku oli jäänud kaks laudkonda turiste. Läksime kolmandaks. Kohalikud õlled, jutustasime jutte. Kaks tundi hiljem tagasi taksoparki jõudes oli veel aega oodata. Õhtu oli juba pime, olime kümnepealine hilisteismeliste punt võõras kohas, nii et õudusfilmistsenaariumid olid kerged tulema. Meelde tuli nali ""Kärbeste Jumal" tuleb ära"..

Kui esimena takso lõpuks jõudis, tegi juht esialgu aeglaselt ühe sigareti, jutustas ühega meie kahest poisist, kes hollandi keelt rääkisid, ja tegi süsteemi selgeks... Pidime ootama veel järgmist bussi, et kõik peale mahuksid. Süsteem oli piisavalt veider, et meid tasuta Winschotenisse visata, kuid liiga keeruline, et seda inglise keeles seletada.

Kui esimene takso Winschotenisse jõudis, olid kõik veel kindlad, et jõuame rongi peale, mis poole tunni pärast Groningeni sõidab. Ei jõudnud. Teine taksotäis jõudis täpselt siis, kui rong oli perroonilt lahkunud. Järgmiseni tund aega.

Otsustasime linna sisse jalutada ja kuskilt öist toitu leida. Kui päeval seal linnas käies olid kõik tänavad täiesti inimtühjad olnud (nagu Hollandi väikelinnades pühapäeviti ikka), kostus nüüd nurgatagustest pubidest ja baaridest tantsumuusikat. Akendest ja õuedest paistsid ainult õllesõõmused pensionärid või üleni tätoveeringuid täis varakeskealised. Valisime suvalise türgi kiirtoidukoha, mis jäi kõikidest pubidest ohutusse piidlemiskaugusesse. Teisele rongile jõudsime õigeaegselt, laste silmad unepunased, vestlus naerusuine.

dank u wel

Juuksed värskelt lõigatud, joon piparmünditeed.

Päike paistab seljale, naaberkorterist kostab pühapäevast tümmi ja püüan Lotmani artiklipikkust selgitust mütoloogilise ja deskriptiivse teadvuse erinevusest kuidagi ühte inglisekeelsesse esseesse sobitada, juba kolmandat päeva. Tähtaeg ripub pea kohal nagu tuuleveski. Kui virgaks hakkan, alustan sõpradega saksa ja portugali keele harjutamist.

Üleeile registreerisin end linnakodanikuks ja tegin pangakonto, kõik ühe pooltunni sees. Nüüd küllap tööd otsima. Esimene Hollandi sõber on Jaanus (õigemini hollandi versioon sellest nimest, kõlas nagu Jaanus), kellega kolmapäevahommikul filmiloengu kinoseansil kõrvuti istuma sattusin. Lubas mind mõnikord Warholi pubisse kutsuda, loodan, et kutsub, ja võtab sõbrad ka kaasa.

Kogu sellele pühapäevaoptimismile vaatamata on sotsiaalne narratiiv alles praegu hakanud mu ees lahti rulluma, kõik tundub olevat alles alguses. Olen siin olnud 3 päeva kauem kui kuu. (pealkirjaks ainus väljend, mida siiani oskan - aitäh)

möödasõit vastutuules

Käisin eile nädal tagasi kohatud tsiki sünnipäevapeol. Istusime kümnekesi pubis, põhiliselt belglased ja sakslased, ja rääkisime Belgia õlledest (jõin mingit kummaliselt haput kraami). seltskond oli sõbralik ja lapselikult tore, eriti sünnipäevalaps ise, minuvanune ameeriklanna Michelle, kes säravalt naeratas, juues alkoholi asemel koolat ja vett. Kui pannkoogikohvikutest rääkima hakkasime, tuli välja, et olen vegan, mille peale noored rõõmsalt teatasid, et ei suudaks olla taimetoitlased, ja milleks olla vegan, kui võid süüa vabalt ringi jooksvate kanade mune. Olukord oli piisavalt pubine ja kaootiline, et ma ei hakanud midagi selgitama, samas süda kurvastas, kuna nende säravad naeratused ei teadnud, kust see tuleb, mida nad söövad. Ainult belglane Niels oli ütles, et püüab süüa vähem liha, sest tema teab.

Siiani on vegan olla olnud väga kerge (alustasin projekti saabumise päeval, 22. augustil). väga õige tunne, kiusatusi pole, viitsin korralikult süüa teha. Isegi magusaisu pole rohkem kui puuviljade järele. Mu korterikaaslane on taimetoitlane, nii et lihavaba keskkond .) Hakkasin veganiks (esialgu projektikorras 6 kuuks), sest ma pole kunagi eriline liha ega juustu fänn olnud ja rõõska piimagi ühikasse ei hangi, niisiis otsustasin liikuda otsustava sammu tervislikuma toitumise suunas, mis on ühtlasi eetilisem, kuna ei toeta loomade ebainimlikku (kui vastuoluline sõna - inimlikkus) kohtlemist toidutööstuses, mida liha, piima, juustu ja muna söömine paratamatult teeb. Seega menüü koosneb juur- ja puuviljadest, kaunalistest, pähklitest ja teraviljast. Ma pole kunagi varem end 3,5 nädalat järjest nii hästi tundnud, ausalt. Kuidagi ääretult õige tegu tundub see olevat, ei mingit kõhklust toidupoes ega köögis. Näiteks dilemma juustuvõileivaga - maitseb päris okeilt, samas mitte nii hästi, et loobuda ei suudaks, mitte eriti tervislik ja kokkuvõttes lihtsalt halvaks läinud piim, mis on saadud lehma masinaga lüpstes. Nüüd kadunud! Avokaado-tomativõilevaga on oluliselt vähem moraalset muret ,)

Mu esimene põhjus veganiks hakkamisel ei olnud loomad, aga nüüd on see teema kuidagi järjest rohkem esile kerkinud. Piimapakki laual nähes tundub see kuidagi ülimalt ebavajalik, sest see piim on saadud ühe looma puuri panemise hinnaga. Kes kardab, et loomsest toidukraamist loobudes jään millestki olulisest ilma, siis pole põhjust, sest mu toidulaud on rikastunud kümnete muude asjadega, mida ma varem ei söönud. Ma ei leia, et mul oleks vaja juua lehmapiima - veganitele tuntud vastuväide - ükski teine loom ei tarbi teisest liigist imetaja piima. Samuti, liha - inimeste hammaste järgi on kerge mõista, et meie liik pole mõeldud liha sööma (võrdle enda kihvi kassi kihvadega). Pealegi on ühiskonnas lihast loobumise kogemusest tehtud järeldused juba nii laialt levinud, et ma ei karda "mingitest ainetest ilmajäämist". Vitamiini B12, mida on näiteks munas, mida ma ka ei söö, võtan tabletina. Ainus toidulisand.

Ma pole vihane vegan, kes vastu rinda taob ja kõiki lihasööjaid laimab, mulle lihtsalt praegu tundub, et selline eluviis on minu jaoks kõige loomulikum, tervislikum ja süütundevabam.

Vihane vegan, aga õige sõnumiga äge video: http://www.youtube.com/user/Shell123ey#p/u/1/0F3w-XC3UJ4

,)

Sellega seoses meeldib mulle Hollandi ühiskonnas see, kui avalikult lastakse ebamoraalsuse vastu võidelda. Küllap tänu sellisele suhtumisele ongi Holland üks esimesi riike, kus geid võivad abielluda ja kus kanep on legaliseeritud. Paar päeva tagasi linnas ringi sõites märkasin oma kodu lähedal kabanduskvartali hoovi üles pandud hiiglaslikke plakateid, mille mõlemal poolel olid pildid sigadest. Ühel pool olid rõõmsad looduses või talus elavad sead, kellega inimesed käitusid sõbralikult, ja teisel pool plakatit olid toidutööstuse sead, pisikestes puurides, jõhkralt tapetud või kohutavates tingimustes oma järge ootamas. Piltide juures olid selgitused, kuidas loomi toidutööstuses koheldakse koos mingi organisatsiooni kontaktandmete & annetusarvega.

See on nii õige, et seda probleemi avalikult arutatakse.